KUNST JA POPP ⟩ Möllaku õues või sõda, komm teeb oma ikka ära

Eli Rezkallah, «Ladurée» (2012). Foto: Eero Vabamägi

Kunst on selline huvitav asi, et peab pidevat võitlust eluga. Ikka räägitakse selle elule lähenemisest või elust kaugenemisest. Vahel öeldakse kunsti olevat suurema kui elu, vahel väiksema (kui leitakse mõni eluolukord olevat nii kummaline, et tegevat pika puuga kunstile ära), vahel ehk ka võrdne (siis vist ei tunta üksteise tegemiste vastu mingit huvi).

Kui eelmisel korral jutuks olnud mähkimiskunstnik Christo sekkus ellu, siis seekordne peategelane, Liibanoni moefotograaf Eli Rezkallah, vastupidi, loob täiesti sünteetilisi ja elust irduvaid fotokeskkondi. Talle meeldivad plast ja kitš. Rezkallah' biograafiast loeme, et kasvas ta 1980ndate Beirutisse rajatud oaasis, ümberringi möllamas sõda. Vanemad olid talle loonud kunstliku paradiisi.

PoCos näeme Rezkallah’ fotot pealkirjaga «Ladurée» ja seisab see kohe Jeff Koonsi õhupallskulptuuride taga, kitšile pühendatud osakonnas. Suhtlus nende vahel tundub olevat sujuv, sest kitšimaailmas on kõik sujuv, selles ei eksisteeri hõõrdumist ega vastuolu. Ladurée oli kuulus Prantsuse luksusmaiustuste tootja. Pildil ollakse värvilised ja rõõmsad, ei lasta end reaalsusest häirida. Roosad puudlidki naistel rihma otsas. Möllaku õues või sõda, komm teeb oma ikka ära.