Ainult etableerunud jäävad ellu

«Härra N-i elu ja surm. Urmas Lüüsi kodanlikud ruumid» Kumus oli aasta üks hittnäitusi. Foto: Tairo Lutter

Nagu kõik muud aastad, sai läbi ka kunstiaasta. Kui mõõta seda õigluse ja ebaõigluse igavesti küsimusi tekitaval foonil, võib öelda, et leidus mõlemat.

Hiljuti oli kirjanikust sõbrannaga vestlus kunsti- ja kirjandusmaailma fundamentaalsetest erinevustest. Lõppkokkuvõtteks kujunes meil, et kirjandus on oma olemuselt palju demokraatlikum. Kõik raamatud on lõpuks samade raamatupoodide lettidel koos (olgu, kollase meedia kuulsus ja tšellist Silvia Ilves, nagu nüüd avalikuks tulnud, võttis oma honorari 600 raamatuna välja ja müüb neid ka oma kontsertidel).

Kirjanduses ei sõltu midagi nii palju institutsioonidest kui kunstimaailmas. Sest viimases on näitusepaigal ja näitusepaigal tohutu vahe. Ka rahastuse vahe – millegipärast on välja kujunenud «ühiskondlik kokkulepe», et näiteks EKKMis toimuv isiku- või kuraatorinäitus on väärt 20 000 – 30 000 eurot kulka raha ning teised peavad leppima reeglina kümmekond korda väiksema summaga.

Roomas tuleb käituda nagu roomlane, nagu ütlevad inglased, seega on sünnis alustada 2024. kunstiaasta kokkuvõtet kõige prestiižikamate kunstiruumide näitustega.