ARVUSTUS ⟩ Ennast igati tõestanud kunstniku järjekordne edukas näitus

Laurentsius, «Vaikelu puuvilja ja okstega 24-5» (2024). Foto: Madis Veltman

Laurentsiusel on Allee galeriis näitus avatud. Ta on üks neist Eesti kunstnikest, kes oleks võinud hea õnne korral ka maailma vallutada.

See juhtus 2000 oktoobris. Olin EKA interdistsiplinaarsete kunstide magistrikursuse, mida üldiselt tunti Toomiku magistrantuurina, esimese kursuse ja ühtlasi esimese lennu tudeng. Meid oli saadetud Soomes asuvasse Turu linna workshop’ile, mida juhtis Inglise tegevuskunstnike duo Lone Twin. Mõtlesin välja performance’i, seistes linna keskväljakul sildiga, millel ingliskeelne kiri «Olen Ida- Euroopast. Vajan juuksevärvi, kuna mul kasvavad juuksed välja/kindaid jne.» Iga päev uus silt, uued vajadused, uus kontseptuaalne kerjamine. Idaeurooplaseks olemise paine ja kuidas lääs sind, retoorilist sind, vastu võtab, tundus tollal üliaktuaalne teema.

Samal ajal oli Turu linna kunstimuuseumis, lossis künka otsas, väljas Laurentsiuse suur näitus. See oli imeline. Mäletan, et saalid täis Laurentsiuse ja tema varasema koostööpartneri, teise maalikunstniku Tommy, kodanikunimega Toomas Tõnissoo üheskoos valminud hiiglaslikke pannoosid paberil – osaliselt kollaažitehnikas, kokku segatud eri joonistus- ja maalistiilidega – kui Laurentsiuse tollal uudseid hüperrealistlikke õlimaale mõjusid nagu ilmutus.