ARVUSTUS ⟩ Täna on õhtusöögiks vampiirilegendid tõegarneeringus

Ehkki rangelt võttes on tegemist õudusfilmiga, on «Nosferatu» ootamatult dramaatiline ja ajatu. Foto: Kaader filmist

Kõige lihtsam oleks «Nosferatut» kirjeldada kui piinatud filmi: see on rahutuks tegev ja kannatusest küllastunud, atmosfääriliselt ebamugav, ent seejuures tohutult paljuütlev.

On 1838. aasta. Äsja abiellunud ja veel kogenematu advokaat Thomas Hutter (Nicholas Hoult) saab ülemuselt ülesande sõita Transilvaaniasse, kus teda ootab ees ekstsentriline krahv Orlok (Bill Skarsgård), kel on plaanis kodumaa jätta ning teha Thomase kodulinnast Wisborgist endale uus paik, kus juured mulda ajada. Ehkki tööots on ahvatlev ja tõotab olla ka tulus, püüab Thomast tagasi hoida tema mõrsja Ellen (Lily-Rose Depp), kelle kummituslikud unenäod annavad aimu, et sel väljasõidul ei saa olla õnnelikku lõppu.

Veel enne kui linnaväravad Thomase selja taha jäävad, on selge, et olukord ei muutu emotsionaalselt vaevatud Elleni jaoks kuidagi roosilisemaks, sest mida kaugemale jääb Thomas, seda süngemaks muutuvad Elleni unenäod, nii et ühel hetkel ei saa enam isegi kindel olla, kas Elleni nägemused on vaid halb uni või on noor naine tõesti kurjast vaimust vaevatud.