AJALUGU ⟩ Keiser kuldses puuris

Cambridge' i ülikooli klassikalise filoloogia ja Kuningliku Kunstiakadeemia antiikkirjanduse professor ning väljaande Times Literary Supplement klassikatoimetaja dame Winifred Mary Beard (1.01.1955) Tiziani «Danae» ees Londoni National Gallerys 2020. aastal. Foto: SIMON DAWSON/Reuters/Scanpix

Mis ühendab lapsepilastajaid, vennatapjaid, esimest teadaolevat soovahetuse üritajat, isehakanud popstaari, võimust joobunud hulle, jõhkraid löömamehi, seniilset vanamehetoid, filosoofi ja emamõrtsukat? Vastus on lihtne: nad kõik valitsesid oma aja maailma võimsamat riiki. Nad olid Rooma keisrid. Olgu lisatud, et eeltoodud loetelu võinuks värvikust kaotamata mitu korda pikemaks venitada.

Rooma ajalugu lugedes tekib varem või hiljem küsimus: kuidas on võimalik, et riik, mille etteotsa sattusid järjepidevalt täiesti hullud või poolpöörased keisrid; mille valitsejad võisid vahetuda kiiremini kui Taylor Swifti esinemiskostüümid ning mille eliiti harvendasid pidevad verised repressioonid, suutis püsida nii pikalt ja veel nii võimsana?

Vastuse ja mõistmise saamiseks tuleks korraks kõrvale heita kõik need tiirasusest ja verest nõretavad lood, mida ajalookirjutajad Rooma valitsejatest on meile edastanud, ning püüda aru saada Rooma keisrivõimu olemusest. Mary Beard, ilmselt tänapäeva kõige tuntum Vana-Roomale pühendunud ajaloolane, sellele oma värskeimas raamatus «Rooma keiser» keskendubki.