:format(webp)/nginx/o/2025/01/10/16587977t1h701f.jpg)
Mis ühendab lapsepilastajaid, vennatapjaid, esimest teadaolevat soovahetuse üritajat, isehakanud popstaari, võimust joobunud hulle, jõhkraid löömamehi, seniilset vanamehetoid, filosoofi ja emamõrtsukat? Vastus on lihtne: nad kõik valitsesid oma aja maailma võimsamat riiki. Nad olid Rooma keisrid. Olgu lisatud, et eeltoodud loetelu võinuks värvikust kaotamata mitu korda pikemaks venitada.
Rooma ajalugu lugedes tekib varem või hiljem küsimus: kuidas on võimalik, et riik, mille etteotsa sattusid järjepidevalt täiesti hullud või poolpöörased keisrid; mille valitsejad võisid vahetuda kiiremini kui Taylor Swifti esinemiskostüümid ning mille eliiti harvendasid pidevad verised repressioonid, suutis püsida nii pikalt ja veel nii võimsana?
Vastuse ja mõistmise saamiseks tuleks korraks kõrvale heita kõik need tiirasusest ja verest nõretavad lood, mida ajalookirjutajad Rooma valitsejatest on meile edastanud, ning püüda aru saada Rooma keisrivõimu olemusest. Mary Beard, ilmselt tänapäeva kõige tuntum Vana-Roomale pühendunud ajaloolane, sellele oma värskeimas raamatus «Rooma keiser» keskendubki.
Kaks ja pool sajandit
Alustuseks olgu siiski öeldud, et raamatu pealkiri on pisut ebatäpne. Rooma keisririik sai alguse aastal 27 eKr. Me võime küll idaroomlasi nimetada bütsantslasteks, ent ise pidasid nad järjepidevuse alusel ja täiesti õigustatult end roomlasteks. Kui Lääne-Rooma riik kestis aastani 476, siis Ida-Rooma riik pea tuhat aastat veel. Seega valitsesid Rooma keisrid järjepanu ligi 1500 aastat.
Sellest poolteisest aastatuhandest keskendub Beard küllaltki lühikesele perioodile, mis algab vabariigi lõpuga ning lõpeb Severuste dünastia otsasaamisega ehk laias laastus Rubico ületamisest 3. sajandi kriisi alguseni. Väitku film «Gladiaator II» mida tahes, mõnes väiksemat sorti kriisist hoolimata oli tegemist Rooma ajaloo stabiilse perioodiga, mille sisse jäi ka impeeriumi võimsuse tipp. Kahe ja poole sajandi jooksul jõudis Rooma riiki valitseda 26 keisrit, neist mõned küll üürikest aega. Mõned valitsejad noist veerandsajast saavad raamatus põhitähelepanu, mõnda on mainitud vaid põgusalt ning mõnda üldse mitte.
Neid 26 keisrit nimetab Beard vana stiili keisriteks ning Alexander Severusega lõpetamist põhjendab ta 3. sajandi kriisist alguse saanud muutustega keisrivõimu olemuses. Seetõttu pole siit mõtet otsida esimest ristitud keisrit Constantinus Suurt, paar nädalat troonil püsinud sõdurkeisreid, Bütsantsi naisvalitsejaid ning veel kümneid ja kümneid teisi. Ega ka seda, kuidas keisrivõim pärast Severusi toimis ja kuidas riiki juhiti.
Ajalooraamatutele harjumuspärasest kronoloogilist järgnevusest Beard ei hooli, ta alustab esimesel leheküljel peaaegu perioodi lõpust, see on Elagabalusest ehk eelviimasest Severusest. Valitsejate ükshaaval portreteerimise asemel võtab Beard piltlikult öeldes keisrite legokujud, lammutab need klotsideks laiali ning paneb neist kokku ühe «vana stiili keisri» koondportree.
Beard püüab meile teadaoleva info põhjal konstrueerida, kuidas keisrid riiki valitsesid (kui valitsesid) ja sõjakäike juhtisid (kui juhtisid), kuidas keisrid reisisid, pidutsesid, lahutasid meelt ja alamatega suhtlesid, mida nad sõid, kellega magasid, kelle tappa lasid, kes nende ees lipitsesid ja kes noa selga lõid.
Beard ei piirdu valitsejatega. Keiser oli kese, mille ümber tiirles müriaad inimesi: emad, abikaasad, eri soost armukesed, orjad, arstid, aristokraadid, nõuandjad, narrid, bürokraadid, kokad ning teab kes kõik. Need suuremad ja väiksemad mutrikesed hoidsid keiserlikku masinavärki ning meie mõistes paberõhukest riiki töös ja toimivana. Ilma nendeta poleks keiser saanud olla keiser.
Meisterlik jutuvestja
Nagu Beardi raamatud ikka, on ka «Rooma keiser» tõsisest sisust hoolimata kergelt loetav. Beard on kõike muud kui akadeemiline antiigikuivik, väljaspool teadusringkonda sai ta tuntuks tänu mitmele menukale populaarteaduslikule telesarjale. Ta on vaimukas ja teravkeelne jutustaja, kes oskab vaatajat-lugejat pajatuskonksu otsas hoida. «Rooma keisrit» võibki võtta kui telesarja, kus telekal on pilt kinni keeratud. Beard oskab õigel hetkel teema otsad kokku tõmmata ning tuua vahelduseks sisse mõne vürtsika loo. Eks neid ole Rooma ajaloost leida rohkem kui metsast mände.
Nagu telesarjadeski, tunneb Beard end ka raamatulehekülgedel eriti koduselt keset varemeid ja kaevandeid. Ühtviisi põhjalikult ja kaasakiskuvalt lahkab ta tseesarliku latriini mahutavust (istekohtade arv paigas, kus ka keiser jala käib, annab aimu valitseja lähiringi suurusest), taastab lugeja vaimusilmas Circus Maximuse hiilgust või keisripalee koridore. Beard oskab panna rääkima ka esmapilgul kolmandajärgulised asjad, olgu nendeks keisripalee seinale kratsitud rohmakas pilkepilt või valitseja marmorkuju kiharate paigutus.
Üht tuleb «Rooma keisrile» ette heita. Tacitus, kellele ka selles raamatus on korduvalt viidatud, manitses ajalugu kirjutama sine ira et studio ehk ilma viha ja poolehoiuta. Ei suutnud Tacitus kindlalt oma sõnade järgi käia ja pole sest puhas ka Beard, kellele aristokraatia ja autokraatia an sich silmnähtavalt vastukarva käib. Aga see märkus on tõesti pisiasi. Inimesele, kellele Rooma riigi ajalugu huvi pakub, on Beardi raamat nauditav ja silmaringi laiendav lugemine.
RAAMAT
/nginx/o/2025/01/10/16587978t1hc757.jpg)
Mary Beard
«Rooma keiser. Vana-Rooma maailma valitsemine»
Inglise keelest Aldo Randmaa
Varrak, 2024
480 lk