Kõivu jaoks on metafüüsiline luul tema teadvust haarav kirjutamise sund, grafomaania. Mõttekunsti loomise eeltingimus on see osa päevast, kui kõht pole koormatud söögi ja veiniga. Kui mõned inimesed mõtlevad kõneledes, siis Kõiv mõtleb kirjutades.
Kogumiku lõppu mahuvad mälestused. Kõiv pajatab Karl Ristikvi, Arvo Valtoni, Gustav Naani, Uku Masingu ja veel mitme kirjaniku tegemistest.
Mõtisklus keelest
Kogumiku esimene tekst on 170 lehekülge pikk algupärane loitsiv mõtisklus keelest.
Kõivu arvates tekkis pärast eestlaste kirjakeele kujunemist «võim, et oleks võimalus olemas olla». Võim on tuletus võimalusest. Ta mõtiskleb, kuidas orjakeelest sai kirjakeel ja kultuurkeelest võimukeel. Rahvuskeel on rahvuse elamise keel ja võimalus eesti keelt rääkida.