Anne Ermil on selgroogu – enesekindlust, väärikust ja jõudu. Tänavu toimub Jazzkaar 36. korda. Erm mäletab algusaega, mil talle öeldi, et kui tahab neid muusikuid Eestisse kutsuda, siis maksku selle eest muusikud ise.

Võib vaid ette kujutada, millist visadust, tahet ning jäärapäisust peab olema inimeses, et läbi nii erinevate aegade korraldada suurt muusikafestivali. Erm ei siuna poliitikuid, ei kurda. Vaatamata sellele, et end ammu tõestanud Jazzkaar peab iga aasta kirjutama kultuuriministeeriumisse taotluse ja ootama närviliselt, kas antakse festivali korraldamiseks raha või mitte. Või kui palju antakse. Rahaga toetab riik järjest vähem, aga festivali kulu kasvab, sest hinnad tõusevad. Teised suured festivalid on saanud ministeeriumis püsitoetuse reale, Jazzkaar mitte.

Ent Ermi stiil pole möirata, vaid lahendus otsida – tema on daam. Esmapilgul võibolla isegi ootamatult vaoshoitud – on ju jazz pulbitsev stiil. Kui helistasin Ermile teatega, et Postimehe kultuuritoimetus on valinud ta Jazzkaare korraldamise eest 20. kultuuriveduri auhinna laureaadiks, jäi ta reaktsioon mõõdukaks. Olen sellist teadet edasi andes kuulnud märksa jõulisemaid helisid. Alles kolmapäeval silmast silma kohtudes, kui Jazzkaarele veduri üle andsime, tundsin, kuidas tunnustus Ermile hinge oli läinud.

Kommentaarid
Copy