Kirjanik, kes tappis end, kuna kaasaegne ühiskond käis närvidele

Shinto preester Mishima pildi kõrval tseremooniat pidamas. Foto: TOSHIFUMI KITAMURA/AFP/Scanpix

Täna möödub sada aastat Jaapani ühe hinnatuma, avangardsema ja enimtrükitud kirjaniku, kultuuriikooni ning vastuolulise suurkuju Yukio Mishima sünnist, keda laiem avalikkus paratamatult mäletab eeskätt tema skandaalse surma tõttu.

Seljatame selle viimase «deemoni» kärmelt ja kiretult. 25. novembril 1970 tungis 45-aastane Mishima koos nelja omaloodud paramilitaarse organisatsiooni Tatenokai liikmega Jaapani enesekaitseväe peakorterisse. Pärast garnisoni ülemkindrali pantvangistamist kandis ta rõdult ette oma poliitilise manifesti, mille sisu mattus kopterimüra ja segaduses rahvahulga kisa alla. Seejärel sooritas valges kimonos Mishima aastaid harjutatud, traditsioonidele vastava, kõhu lahti lõikamist ja dekapitatsiooni hõlmava rituaalse enesetapu ehk seppuku.

Tema rituaali lõpetajaks määratud lähim järgija ei suutnud pärast kolme katset Mishima pead maha raiuda. Selle ülesande viis lõpuks täide teine käsualune. 17. sajandi algusest pärinevat samuraieetika tüviteksti «Hakagure» tsiteerides: «Samurai teekond peitub surmas. Elada igal hommikul ja õhtul uuesti läbi oma surma – see on ainus viis end päriselt elusana tunda.»