ARVUSTUS ⟩ Üht õuduslugu muusikas ma kuulen

Angela Maasalu, «Deemonid». Foto: Stanislav Stepashko

Angela Maasalu «Helisev muusika». Alul kergelt koketne pildinäitus lõikab pikema vaatamise korral sügavamale ning näitab ennast üha intiimsema, isiklikuma ja traagilisemana, kui esmapilgul paistis.

Maasalu maalid, mille vaatamist koloreerib Marten Esko ilukirjanduslikku laadi saatetekst, on teadlikult vanamoodsad – Maasalu ühendab lõuendeil-pabereil sürrealistlikke, sümbolistlikke ja ekspressionistlikke vorme, viitab nii Eduard Wiiraltile kui Natalie Meile ning kaevab omaenda mitteteadvuse solgihunnikutes. Kadunud moodsuse aegadest pärit meetod on tänaseni viljakas, kui seda vaid huvitavalt teha.

Maasalu valitud nõks – vihjed populaarkultuursele horror’ile ehk õudusfilmitraditsioonile ja sellega esteetiliselt seotud subkultuuridele – on põnev ja ajaloolises mõttes tundlik. Eks ole need subkultuurid ja tänane õudusfilmide žanr paljus tõukunud eelmainitud sõjaeelsetele modernistlikele kunstivooludele omastest vormidest ja stereotüüpidest nagu arlekiin, tsirkus, kabaree, mida Maasalu kordab.