Klassikalise muusika kontserdil käimine on religioosne akt. On seda olnud algusest peale, 19. sajandist saadik, kui see meile tuntud formaat, avalik muusikaettekanne haritud ja enam-vähem viisakale publikule, kuju võttis. Kas ei valitse kontserdisaalis alati, ka kõige argisemal ja inimtühjemal reakontserdil mingi pühalik ootusärevus juba enne ettekande algust, enne kui dirigent tõstab oma võlukepikese, enne kui pianist sabakuube või esinemistualetti kohendades tooli õigesse asendisse seab?
ARVUSTUS ⟩ Võib-olla Arvo Pärdi muusika ongi viimane?
Seda pühalikum, et mitte öelda (kuid miks mitte öelda?) religioossem on meeleolu, juba eelhäälestus, niivõrd erilise kontserdi puhul, nagu seda oli Arvo Pärdi juubeliaasta avaõhtu 12. jaanuaril, kirikukalendri järgi pealegi Kristuse ristimispühal, rääkimata sellest, et äsjased lumetormid olid muutnud Laulasmaa, kus sündmus aset leidis, kaugeks kolkakülaks. Juba sinna kohale tulekust sai usutegu, väike palverännak. Eriti, ütlen uhkelt, kui see retk võeti ette Tallinnast liinibussiga, nagu mina tegin.
Valmistusin reisiks aegsasti, uurisin kõigist võimalikest äppidest, mis bussiga ja kuidas sinna kohale saab. Nojah, äpis paistabki see kõik nii lihtne, aga kui õhtupimedus on maale laskunud, taevas särab õudne täiskuu ja buss number 127 keerutab mööda pimeduses täiesti tundmatuid ja lumevallide vahele uppunud teekesi, siis...