Eesti Vabariigi möödapääsmatult vajalikud töötajad

Paljud oma peaga tööd tegevad inimesed teenivad Eestis sama klassi palka kui kassiirid või näiteks bensiinijaamas hot dog’ide valmistajad. Foto: Elmo Riig

Pärast Põhja-Itaalias Molini di Triora külas loomeresidentuuri asutamist olen üle kahe aasta võtnud itaalia keele eratunde. Ma ei arva, et peaksin avalikult tooma välja õpetaja nime. Küll aga selle, et tegu on magistrikraadiga filoloogiga, kes tõlkinud nii ilukirjandust kui muud, töötab giidina ja teeb veel palju erialast tööd, olles muu hulgas õpetanud itaalia keelt kõrgkoolis.

Olen tänu temale saanud teada nii mõndagi häirivat tema kolleegide elust. Kas te teadsite, et väga paljudel toimetajatel, tõlkidel, giididel ja loomulikult kirjanikel (miks see üldse loomulik olema peaks – aga on!) puuduvad igasugused sotsiaalsed garantiid? See tähendab, et pole ei ravikindlustust ega kogune ka pensionistaaži. Põhjuseks ei miski muu kui töötasu väiksus. Juba varem tean, paraku, et sotsiaalsete garantiide jaoks ei saa piisavalt palka ka suurte muuseumide giidid ega näiteks EKA tunnitasulised lektorid.

Tean inimest, kel lapsepõlvest saadik põetud raske kroonilise haiguse tagajärjel ütlesid üles elutähtsad organid. Samal ajal töötas ta giidi ja muuseumipedagoogina ühes suures ja kahtlemata üliolulises muuseumis – paraku sellise lepingu ja töötasuga, et ravikindlustust ei tekkinud. Mida arvata sellest, et nii raske haiguse ja sellest tingitud eluohtlike kahjustustega inimene ei saa kasvõi osalist töövõimetust, mis ravikindlustuse endaga kaasa tooks, on muidugi iseasi.