KOMMENTAAR ⟩ Eesti Vabariigi möödapääsmatult vajalikud töötajad

Paljud oma peaga tööd tegevad inimesed teenivad Eestis sama klassi palka kui kassiirid või näiteks bensiinijaamas hot dog’ide valmistajad. Foto: Elmo Riig

Inimesed, kes kultuuri loovad ja hoiavad, peaks meie väikeses riigis olema määratletud samamoodi «möödapääsmatult vajalikud» töötajatena nagu mõnes teises riigis medõed ja päästjad — need, ilma kelleta me sugugi läbi ei saa. 

Olen tänu temale saanud teada nii mõndagi häirivat tema kolleegide elust. Kas te teadsite, et väga paljudel toimetajatel, tõlkidel, giididel ja loomulikult kirjanikel (miks see üldse loomulik olema peaks – aga on!) puuduvad igasugused sotsiaalsed garantiid? See tähendab, et pole ei ravikindlustust ega kogune ka pensionistaaži. Põhjuseks ei miski muu kui töötasu väiksus. Juba varem tean, paraku, et sotsiaalsete garantiide jaoks ei saa piisavalt palka ka suurte muuseumide giidid ega näiteks EKA tunnitasulised lektorid.

Tean inimest, kel lapsepõlvest saadik põetud raske kroonilise haiguse tagajärjel ütlesid üles elutähtsad organid. Samal ajal töötas ta giidi ja muuseumipedagoogina ühes suures ja kahtlemata üliolulises muuseumis – paraku sellise lepingu ja töötasuga, et ravikindlustust ei tekkinud. Mida arvata sellest, et nii raske haiguse ja sellest tingitud eluohtlike kahjustustega inimene ei saa kasvõi osalist töövõimetust, mis ravikindlustuse endaga kaasa tooks, on muidugi iseasi.