/nginx/o/2022/07/15/14696755t1hb731.jpg)
/nginx/o/2025/01/15/16596810t1h0aa1.jpg)
- Kultuuritöötajad määratleda Eestis kui elutähtsad ametid, nagu on medõed ja päästjad.
- Motivatsioonipuudus alamakstud loomesuundade tõttu viib võimaliku talentide lahkumiseni.
- Paljudel loomeresidentidel pole sotsiaalseid garantiisid, mis vähendab elukvaliteeti.
Inimesed, kes kultuuri loovad ja hoiavad, peaks meie väikeses riigis olema määratletud samamoodi «möödapääsmatult vajalikud» töötajatena nagu mõnes teises riigis medõed ja päästjad — need, ilma kelleta me sugugi läbi ei saa.
Pärast Põhja-Itaalias Molini di Triora külas loomeresidentuuri asutamist olen üle kahe aasta võtnud itaalia keele eratunde. Ma ei arva, et peaksin avalikult tooma välja õpetaja nime. Küll aga selle, et tegu on magistrikraadiga filoloogiga, kes tõlkinud nii ilukirjandust kui muud, töötab giidina ja teeb veel palju erialast tööd, olles muu hulgas õpetanud itaalia keelt kõrgkoolis.
Olen tänu temale saanud teada nii mõndagi häirivat tema kolleegide elust. Kas te teadsite, et väga paljudel toimetajatel, tõlkidel, giididel ja loomulikult kirjanikel (miks see üldse loomulik olema peaks – aga on!) puuduvad igasugused sotsiaalsed garantiid? See tähendab, et pole ei ravikindlustust ega kogune ka pensionistaaži. Põhjuseks ei miski muu kui töötasu väiksus. Juba varem tean, paraku, et sotsiaalsete garantiide jaoks ei saa piisavalt palka ka suurte muuseumide giidid ega näiteks EKA tunnitasulised lektorid.
Tean inimest, kel lapsepõlvest saadik põetud raske kroonilise haiguse tagajärjel ütlesid üles elutähtsad organid. Samal ajal töötas ta giidi ja muuseumipedagoogina ühes suures ja kahtlemata üliolulises muuseumis – paraku sellise lepingu ja töötasuga, et ravikindlustust ei tekkinud. Mida arvata sellest, et nii raske haiguse ja sellest tingitud eluohtlike kahjustustega inimene ei saa kasvõi osalist töövõimetust, mis ravikindlustuse endaga kaasa tooks, on muidugi iseasi.
Need, kelleta ei saa
Ma ei arva, et seda inimest ja tema ehk ilma nii dramaatilise haigusloota kolleege pole vaja eesti keele ja kultuuri säilimiseks – ma usun hoopis, et asjalood on absoluutselt vastupidi! USAs kasutatakse väljendit «existential workers» – võiks selle tõlkida kui «eksistentsiaalsed» või «möödapääsmatult vajalikud» töötajad. Ametite esindajad, kelleta ühiskond mitte kuidagi hakkama ei saa.
Ameerikas on nendeks selle definitsiooni järgi küll näiteks medõed ja päästjad; mina arvan aga, et Eesti-suurune mikroriik peab nimetatud elukutsete esindajaid (teistest keeltest ilukirjanduse tõlkijaid, kirjandustoimetajad, rahvusmuuseumi ja teiste oluliste muuseumide giide, aga ka loomulikult kunstnikke, kirjanikke, filmirežissööre, heliloojaid, interpreete ja teisi) võtma samuti kui eesti keele ja kultuuri jaoks eksistentsiaalselt, absoluutselt möödapääsmatult vajalikke inimesi.
Eesti-suurune mikroriik peab nimetatud elukutsete esindajaid võtma samuti kui eesti keele ja kultuuri jaoks eksistentsiaalselt, absoluutselt möödapääsmatult vajalikke inimesi.
Need on just need Eesti Vabariigi kodanikud, kes peamiselt oma töö pärast suure tõenäosusega ei lahku Eestist. Seega pean ohtlikuks praegust olukorda, kus – ühe sõbra näitel – EKA uue õppekava juhi ning dotsendina disainikateedris teenib katseajal sisuliselt sama palju kui pärast seda külmlao koristajana. Jah, temal praeguse EKAga ei klappinud, aga see pole siinkohal kuigi oluline. Samuti teenivad Eestis paljud oma peaga tööd tegevad inimesed sama klassi palka kui kassiirid või näiteks bensiinijaamas hot dog’ide valmistajad.
Arvan, et selline olukord on erakordselt demotiveeriv. Ja nende vastutusrikaste ja stressitekitavate ametikohtadega võrreldes sama või suuremat palka pakkuvate lihttööde valijad ei pruugi tõesti leida motivatsiooni Eestis püsida. Ja ma tõesti arvan, et näiteks hea ilukirjanduse tõlk või muuseumigiid on Eesti Vabariigi jaoks eksistentsiaalselt vajalik ja tema sotsiaalsete garantiide jaoks peab kuskilt raha leidma. Kas pole olnud viimasel ajal kuulda muret, et Eesti noored saavad ingliskeelsest tekstist juba paremini aru kui eestikeelsest? Ja kui kaob eesti lugeja, kaob varsti ka eesti kirjandus.
Elu kutse ju olemas
Laialt levinud soovitus alamakstud, kuid paljunõudvate ametite esindajatel ITd või midagi muud reaalsuunast õppima minna pole aga siinkohal paslik. Inimese anded pole reeglina nii universaalsed, et diametraalselt erinevatel aladel end teostada. Lisaks on minu esile toodud – tegelikult on taolisi palju veel! – alade esindajatel ju elukutse, tihti sõna otseses mõttes elu kutse, kogemused ja oskused olemas. Ümberõpe lihtsalt seetõttu, et teatud aladel pole kombeks inimestele miinimumigi maksta, ei tundu mulle eelkõige Eesti riigi kui terviku seisukohalt mitte mingisugune vastuvõetav lahendus.
Keegi ei muretse, kas äkki ei saa mõni riigiametnik või riigi toetatava teatri töötaja nii oma palka, pensionistaaži või ravikindlustust «ilmaasjata» ja «teiste kulul».
Moraalse paanika vältimiseks, et äkki keegi saaks need garantiid «ilmaasjata», mainin, et kindlasti saab vaadata inimeste tööalast aktiivsust. Lisan ka, et keegi ei muretse, kas äkki ei saa mõni riigiametnik või riigi toetatava teatri töötaja nii oma palka, pensionistaaži või ravikindlustust «ilmaasjata» ja «teiste kulul». Või kas meil on tingimata vaja järjekordset uhket muuseumihoonet või kultuurikeskust.
Me oleme harjunud panema pea kõigele, mis toimus 1940–1991, halvustavat silti «nõukogudeaegne» ja endale kinnitama, et kõik on praegu igas mõttes parem. Eesti teatrit rahastatakse aga edasi just tol perioodil välja kujunenud süsteemi järgi ja tundub, et see on ainus kultuurivaldkond Eestis, milles tegutsemist võetakse «päris tööna».
Kirjandus ja kunst on ammu hobitegevus. Tõlkimine, toimetamine, suurtes riiklikes muuseumides giid olemine ka. Imelik, et seda ei võeta väljakutsena, isegi suurel määral häbiasjana, et eesti kunst ja kirjandus – ja paljud muud eesti keele ja kultuuri säilimise jaoks vastuvaidlematult üliolulised valdkonnad – võisid end okupatsiooni tingimustes kindlamalt tunda kui iseseisvuse ajal.