Seestunud maailmade entsüklopedist

Märkab seda, mida paljud ei märka: kunstnikku ja muusikut Mihkel Kleisi huvitavad kultuuri äärmuslikumad ja veidramad kihistused. Foto: Mihkel Maripuu

Eesti kirjandusklassika äärel leidub lugu, kus prügirahvas peab pidu. Joogina mainitakse sel peol ära 1976. aastast pärit keefir, mis pärinevat «prügimäe kõige sügavamatest kihtidest». «Õige krõbe jook,» kirjeldatakse seda, «juba esimene punnsuutäis paneb vere kihama.»

Popkultuuris on samuti midagi prügilikku, erinevalt nn väärtkultuurist on popkultuur justkui määratud kiirele tarbimisele, vananemisele ja äraviskamisele. Seda huvitavamaid ja küllastunumaid vorme võib ta võtta kuskil taju serval või unustuses, kui on sinna käärima jäänud. Ta on kummituslik «represseeritu tagasitulek». Sealtki on võimalik see õige krõbeda maitsega keefir üles tuua, mis vere korralikult kihama paneb. Eestis on sellise sukeldumise suurmeistriks Mihkel Kleis.

Tallinnas ARSi kunstilinnakus asuvas GÜ galeriis on tal praegu avatud graafikanäitus «Seestunud klombid». Pealkiri ütleb üsnagi ära, millega on tegemist – seestunud klompidega. Võrratu nime saamisloo kohta on tal öelda järgmist: «Mingisugune nimi tuli panna.» Tema teostel nii muusikas kui kunstis on üldiselt head, fantaasiat ergutavad pealkirjad. «Ma muidu väga hea pealkirjade panija pole,» ütleb ta ise, «raskelt tulevad need.»