NÄDALA RAAMAT ⟩ Tütretütre ülemlaul Mehetapja Maiele

Kirjanik Lilli Luuk romaani «Ööema» esitlusel 8. jaanuaril Tallinna kirjanike maja musta laega saalis. Foto: Annabel Kask

Millest see raamat räägib? ««Ööema» on romaan naiste ja meeste võimatutest valikutest Teise maailmasõja järgses Eesti külas, lugudest, mida ei räägita, ja küsimustest, millele pole õigeid vastuseid,» luges Lilli Luuk 8. jaanuaril Tallinnas toimunud esitlusel oma raamatu tagakaanelt. See määratlus on ühelt poolt täpne, aga teisalt ei ütle sündmustiku kohta midagi.

Kirjanik ei hooli «Ööema» süžees ka ajalisest järgnevusest ning ta tegelased tulevad lavale nagu pusletükid, mis algul üksteisega ei haaku. Luugi eelmise romaani «Minu venna keha» (2022) arvustuses leidis Mudlum, et autor mängib lugejaga pimesikku ja abiks võiks olla omavahel seotud tegelaste sugupuu («Väike tekstimüür», lk 153). Uue romaani esitlusel arvas aga kirjandusteadlane Piret Viires, et poleks paha, kui raamatus leiduks täpsem sündmuste ajajoon, mis aitaks järge pidada.

Paistab siiski, et Lilli Luuk on piisavalt põikpäine ega võta neid soovitusi kuulda. Ta rääkis esitlusel, et ega tal midagi selle vastu oleks, kui keegi varustaks teose kunagi tulevikus asjakohase järelsõnaga, aga ise ei taha ta midagi lisada.

Niisiis samal ajal, kui paljud mäluteemadel kirjutavad autorid põimivad loo sisse kandvad ajaloosündmused, jätab Luuk selle tegemata, olles isegi aastaarvudega kitsi – erandiks vaid peatükk «1984». Metsavennaaega käsitlevas osas raamistavad jutustust tsükli kaupa korduvad aastaaegade nimetused, mitte aastaarvud. Olgugi, et selle järgi, mida me ajaloos