KAHEKSA KIRJANIKKU ⟩ Looming tegi nendega enneolematu eksperimendi

Eesti NSV rahvakirjanik Friedebert Tuglas (1886–1971) oma kodus Tallinnas Nõmmel 1957. aastal. Foto: Karl Oras/Rahvusarhiiv

Looming (nr 11, 2024) üllatas eesti kultuuriloos üsnagi pretsedenditu teoga, avaldades kaheksa nüüdisaegse proosakirjaniku verivärsked novellid toimetuse dikteerit teemal ja etteantud alguslõiguga klassikateosest. Sellega tähistas meie vanima kirjandusajakirja toimetus saja aasta möödumist Friedebert Tuglase novelli «Poeet ja idioot» ilmumisest.

Milles seisneb just selle Tuglase novelli erilisus? Vastus peitub «Poeedi ja idioodi» jahmatavas nüüdisaegsuses. Sellele juhtis juba 20 aastat tagasi tähelepanu kirjandusloolane Toomas Liiv, öeldes, et see uurib hulluse (võimalikku?) muutumist lolluseks ja/või vastupidi.

«Millal saab hullust loll? See küsimus on muidugi puhas populism. Mittepopulistlikult vaadates on küsimus aga poetica ja idiotica vahekorrast. Paraku on see tänases maailmas niisama aktuaalne probleem kui 1920. aastatel. Mainitud vahekorras peitub ju nn reklaami olemus ja public relations’i tuum. Kes keda (peedistab?) – kas poeet idiooti või idioot poeeti?» (vt Sirp 21.10.2005).

Toomas Haug tõlgendas seda suurlinlase identiteedi omaks võtnud, resigneerunud kirjamehe provintsliku kodumaa-kriitikana, vihjates, nagu võiks kõrvaltoas istuv idioot olla Postimehe peatoimetaja Jaan Tõnisson.