KUNST JA POPP ⟩ Kui pommid plahvatasid, aga kunsti tehti

DeStudio, «Maria. Hommage Warholile; Maria mosaiik. Hommage Warholile II» (2023). Foto: Eero Vabamägi

Üheksakümnendatest on Eesti kunstis ikka räägitud kui elektrilisest ja plahvatuslikust ajast. Ülbed üheksakümnendad jne. Ka suure maalritöö kujundit on kasutatud. Enne oli maailm nõukogudehall, nüüd tuli ta üle värvida ja nii kiiresti kui võimalik. Asjad tuli välja mõelda käigu pealt: riik, valitsus, põhiseadus. Ilmselt seegi, mis on cool või ilus või kole.

Tolleaegsetest kunstimüütidest üks meeldejäävamaid on intellektuaalselt edeva fotoduo DeStudio oma. Peeter Maria Laurits ja Herkki-Erich Merila. Rock'n’roll'i, või oleks õigem öelda acid house’i sissepritse visuaalsesse kunsti. Seniste väärtuste ümbervääristamine. Kaks trash-ikonograafiliselt stiliseeritud (kangelased tiigrinahas ja päikseprillides) tüüpi kuskil tööstuslikul tühermaal või varemete vahel uitamas, nagu on nad mõnest 1990ndate alguse ETV kunstisaatest meelde jäänud. Siis tehti muide väga häid, ka vormiliselt julgeid kunstisaateid.

Kui legendaarse briti narko-rock-bändi Spacemen 3 üks plaat kandis nime «Taking Drugs To Make Music To Take Drugs», võis DeStudio kontseptsiooni iseloomustada kui «teha kunsti, et teha reklaami, et teha kunsti».