KULTUURIS KUUM ⟩ Jaan-Eik Tulve: Pariisis juhtus üks mu elu muutnud imesid

Dirigent Jaan-Eik Tulve oma kodu juures 10. jaanuaril. Foto: Eero Vabamägi

Võiks vabalt olla, et Jaan-Eik Tulvest oleks saanud omal ajal, pärast Georg Otsa nimelise muusikakooli lõpetamist, tubli külakooli muusikaõpetaja ja meie teaksime gregooriuse laulust… ütleme, oluliselt vähem kui praegu. Õnneks ajas miski noore Tulve 1990. aastal Pariisi, ja edasine on juba ajalugu.

Järgmisel aastal 30-aastaseks saav Vox Clamantis (hüüdja hääl), mille Tulve on loonud ja juhib, on õnneks oma nime kiuste see, keda kuulatakse ja kuuldakse.

Meid seob Tulvega sinasõprus – olen end juba aastakümneid Vox Clamantise andunud fänniks kuulutanud, rääkimata sellest, et oleme samal aastal sündinud ja ühel ajal punkarid olnud.

Pühapäeval, 12. jaanuaril toimus Laulasmaal Arvo Pärdi keskuses kaks kontserti, millega avati Pärdi juubeliaasta. Üks meie olulisemaid inimesi saab tänavu 90. Mida see kontsert sulle ja Vox Clamantisele tähendas?

See kontsert lükkas käima juubeliaasta, mis on oluline, sest Arvot on maailmas küll kogu aeg mängitud, aga nüüd on tema looming eriliselt fookuses. Tänavu toimuvad mitmed festivalid, kus Arvo looming on veel enam esil kui seni – on olulised autorikontserdid väga olulistes kohtades: New Yorgis, Pariisis, Ühendkuningriikides, Saksamaal. Ilus avakontsert sai hoo sisse Arvo enda kodust – seegi on hästi oluline.