ARVUSTUS ⟩ Kas on võimalik teha head, kui selle aluseks on kurjus?

Kangelannade karakterid on mahukad: Tšulpan Hamatova ja Julia Aug lavastuses «Tervenemine». Foto: Siim Vahur

Kaks silmapaistvat näitlejannat – Tšulpan Hamatova ja Julia Aug – andsid Vene Teatri töötajatele, kelle laval nad olid külalisteks, võimsa õppetunni meisterlikkusest, professionaalsusest ja kunstile pühendumisest. Lavastuseks Mihhail Durnenkovi näidend «Tervenemine», mis Elmars Senkovsi lavastatuna on suurepärane Märt Meose produtsenditöö.

Minu jaoks oli selles lavastuses peamine tegevuse tonaalsus: justkui oleks kõik võimalikud tugevad emotsioonid mitme kraadi võrra madalamaks keeratud. See tähendab, et raevukas viha «pehmenes» ratsionaalse kättemaksuhimu tasemele, kohustusest kategooriline kinnipidamine «laskus» sunniviisilise allumiseni – ühes kahtlusega selle vajalikkuses.

Lavastuses on palju kihte: esimene on üsna lihtne, isegi traditsiooniline – perekondlikud saladused, mis muutuvad süžeed kujundavaks ning mis meid eksitavad. Meile tundub, et avalikuks tulnud saladus võib otsustavalt muuta jõudude vahekorda, muuta moraalset õhkkonda, panna triumfeerima Hamatova tegelaskuju ja Augi oma tahtmatut kahetsust tundma. Ent argine konflikt võiks osutuda ammendavaks mõnes n-ö naistekas, aga seda ei toimu Durnenkovi näidendis.