IN MEMORIAM ⟩ Režissöör, kes ei lahkunud unenägude järvelt. David Lynch (1946–2025)

David Lynch sai väge heast kohvist ja meditatsioonist. Foto: MARIO ANZUONI

David Lynch armastas kalapüüki. Ja ei, me ei räägi siinkohal juba päikesetõusu ajal õnge ja korviga jõe äärde minemisest, kummikud jalas, vaid ideedest. Lynch uskus, et ideed on nagu kalad. «Kui sa tahad väikest kala püüda, siis võid jääda madalasse vette. Aga kui tahad suurt kala püüda, tuleb minna sügavamale. Ma otsin sellist kindlat kala, mis on mulle tähtis; sellist kala, mida saab filmikeelde tõlgendada,» on Lynch kirjutanud oma raamatus «Suurt kala püüdes».

Ja kalu ta püüdis, palju sügavamast ja tumedamast veest kui enamik teisi. Nii maalikunstnikuna kui ka filmitegijana. Lynchi teatakse eeskätt sürrealistina, kelle eksperimentaalne käekiri ulatus madalaeelarvelistest autorifilmidest isegi eriefektidest tulvil ulmesaagani. Tema lavastajakarjäärile tagasi mõeldes kangastub igaühel vaimusilmas erinev pilt tema teostest – olgu selleks kisendav moondunud beebi «Kustukummipeas» (1977), kummituslik punane tuba «​Twin Peaksis»​ (1990) või miks mitte kentsakat kosmilist aluspesu kandev laulja Sting «Düünis» (1984). Sest tehtagu palju uusversioone tahes, alati leidub keegi, kellele hirmsasti Lynchi «Düün» meeldib.

Hea Lynchi film on nagu ere täiskuu – tuntava tumeda poolega ja samal ajal sedavõrd lummuslik, et ei saa pilku eemale.