INTERVJUU ⟩ Klaus Härö: tahtsin teha filmi Soome ajaloo tumedamast poolest

Klaus Härö püüab kombineerida peavoolu lugusid arthouse’i elementidega. Foto: Mihkel Maripuu

Soome üks tunnustatumaid lavastajaid Klaus Härö pole võõras ka Eestis – just tema käe all valmis Kuldgloobusele kandideerinud «Vehkleja». Nüüd naaseb ta koostöös Eestiga valminud draamaga «Sa pole üksi».

Uus film räägib Soome Schindleriks ristitud kaupmehest Abraham Stillerist, kes püüdis Teise maailmasõja ajal päästa natside eest pagevaid juudi põgenikke.

Olete Eestis palju filminud ja viibinud. Mis tunne on esilinastuseks tagasi olla?

Super! Kui see oleks ainult minu teha, oleksin pärast «Vehklejat» veelgi enam siin töötanud. Kui tunnen, et miski on väsitav või raske, mõtlen sageli, et tahaksin olla Eestis. Siin ei pruugi küll olla väga palju vahendeid, ka Soomes pole, aga siinne vaim on selline, et küll saame asja tööle. Varem töötasin Rootsis, kus on rohkem vahendeid ja kõik on professionaalne, aga ühel hetkel saab kell kolmveerand viis ja kõik lähevad koju. Siin ollakse valmis vajadusel veel proovima. Muidugi tuleb inimeste eraaega austada, aga filmi tegemine vajab ka unikaalset mõtteviisi – kõik, mida praegu teeme, saab hiljem olema ekraanil. See on eksklusiivne võimalus, millest tuleb viimast võtta.

Ma olen väga tänulik Kristian Taskale, kes kõik siin tööle pani, sest meil polnud kuigi suur eelarve, aga koos Soome produtsendi Ilkka Matilaga saadi kõigega hakkama. Kui jõudsime kuskil tupikusse, leidsime uue tee. Kui tundus, et miski ei toimi, proovisime teisel moel. Näiteks on filmis stseen Lapimaal, mille võtsime üles Kloogal. See on kaitseväe territoorium ja ma olen nii tänulik, et nad meil filmida lubasid. See stseen oli minu jaoks alati võtmetähtsusega, justkui film filmis. Isegi kui stsenaariumi üha ümber ja ümber kirjutasime, oli see stseen alati keskmes. Õige koha leidmine oli tohutult oluline.