ARVUSTUS ⟩ Meeleolukas algus filmiaastale: «Pikad paberid» tõmbab käima lebofilosoofilise peo

Tupikusse jooksnud Sebastianil (Mihkel Kuusk) on aeg kassaaparaadi eest põgeneda. Foto: Filmikaader / Tallifornia

Meel Paliale noortefilm «Pikad paberid» on nagu erilise sagedusega raadiojaam: ülekanne algab eikusagilt, liigub eikusagile ja samas räägib see kõigest, millega noored eluhoovusel voolates kokku põrgata võivad.

Üks sõber, kes polnud filmi veel näinud, tundis hiljuti huvi, millest «Pikad paberid» üldse räägib. «Kõigest ja mitte millestki,» vastasin pikemalt mõtlemata. Ilmselt oleks sobivamgi öelda, et «Pikad paberid» räägib omal moel kõige otsimisest ja mitte millegi leidmisest.

Teisisõnu, üha ebamugavamast tundest, kuidas elu muutliku tuulena mööda vihiseb, aga ka suutmatusest ja oskamatusest sellest tuulest eneseteostuslikult kinni haarata, et omadega kuhugi välja jõuda. Ja äkki polegi sellest midagi hullu, sest elu ei pea olema ainult sihtpunkt. Elu võib olla ka ühe sammu kaupa arenev teekond ühest väikesest kogemusest teise. «Pikad paberid» näitab, et isegi paigale jäädes saab kuidagiviisi teel olla.