KUNST JA POPP ⟩ Pole midagi paremat sellest, kui tõde ei selgugi

Robert Rauschenberg, «Charms Against Harm». Foto: Eero Vabamägi

Kunagi mõtlesin, et Robert Rauschenberg on mu lemmikkunstnik. Nii mõtlesingi. Peas oli lause: «Robert Rauschenberg on mu lemmikkunstnik.» Mida sellise lausega peale hakata? Kui tihti seda välja öelda? Näiteks seltskonnas.

Väga tihti ju ei tasu. Lähed kellegi juurde, ütled: «Robert Rauschenberg on mu lemmikkunstnik.» Tore, vastatakse. Kui teist korda lähed, vastatakse jälle, et tore. Või, et hea teada. Kolmandal korral võib-olla nähvatakse midagi või püütakse üldse vältida.

Aja jooksul on mu pähe Rauschenbergi kõrvale neid lemmikkunstniku-lauseid rohkem tekkinud. Mu võimekus seltskondlikus vestluses osaleda on mingis mõttes kasvanud.

Kunstiajaloos on teda liigitatud neodada alla. Dada oli Duchamp, kes ei tundnud kunstiajaloo raskuse ees hirmu ja eksponeeris näitusesaalis pissuaari. Enda sõnade järgi asus Rauschenberg elu ja kunsti vahelises tühikus. Ja ehk võttis parimat mõlemast?

1950ndate alguse New Yorgi kunstielus olid põhitegijad abstraktsed ekspressionistid. Neid huvitas inimese siseelu ja kunstniku võimalus tekitada kordumatu ž​est, tabada tabamatut vms. Ühiskondlik-poliitiline neid ei huvitanud, seda pidasid nad tühiseks ja mööduvaks.