JÜRI KIVIMÄE ⟩ Kaduma läinud usutrükised aastast 1525 panid siiski aluse raamatusillale

Lehekülg Lübecki toomdekaani Johannes Brandesi peetud toomkapiitli protokolliraamatusse 8. novembri 1525 sisse kantud teatega muu hulgas eestikeelse missaraamatu arestimisest. Foto: repro/Schleswig-Holsteini Landesarchiv

Üks ajaloo suurimaid omadusi on unustamine. Mäletamine ilma unustamiseta pole võimalik. Vana raamatu väljapaistva tundja Kyra Roberti (1916–1997) kirjatööde kogumik (1991)​ kannab nime «Raamatutel on oma saatus». See tekstist välja kistud väljend on omakorda laenatud ladina grammatiku Terentianus Mauruse kirjatööst. Paraku sobib see üsna hästi järjekordse eesti raamatu aasta motoks.

Mõelgem hetkeks: me alustame järjekorras juba neljandat raamatuaastat, varasemad olid 1935, siis 1975 ja viimaks aastal 2000. Nende tähistamise aluseks on võetud vanimate eestikeelsete raamatute trükis ilmumine. Milline oli nende vanimate raamatute ülesleidmine ja omaksvõtmine, vajab taas kord meeldetuletamist ja unustuse hõlmast välja toomist.

Kuni 1927. aastani valitses Eesti kultuuriloos kindel teadmine, et vanim eestikeelne raamat on Heinrich Stahli 1632. aastal Riias trükitud «Kodu- ja käsiraamatu» esimene osa, mis oli õieti Martin Lutheri «Väike katekismus». Tõsi, toona teati ka Tartu pastori Franz Witteni koostatud või tõlgitud ja 1554. aastal trükitud tartukeelsest katekismusest, mida pole siiani õnnestunud leida.