INTERVJUU ⟩ «Vooluga kaasa» lavastaja Gints Zilbalodis: Balti filmist võiks saada bränd, mida üle maailma tuntakse

Läti filmi suur triumf: Gints Zilbalodis (keskel), koos Ron Dyensiga (vasakul) ja Matiss Kazaga jaanuari alguses Los Angeleses Kuldgloobust vastu võtmas. Foto: Burt Harris/zumapress/scanpix

Euroopa Filmiakadeemia auhind ja Kuldgloobus kotis, jätkab lätlaste animatsioon «Vooluga kaasa» võistlustules kahe Oscari nimel. «Loodan, et see aitab kogu Eesti ja Läti tööstust,» räägib filmi lavastaja Gints Zilbalodis.

Kui «Vooluga kaasa» mullu Cannes’i filmifestivalil esilinastus, oli juba ainuüksi selle tõiga näol tegemist väga suure saavutusega Baltimaade filmile. Edasine on ületanud kõik lootused, rohketele festivaliauhindadele lisandunud mõned filmimaailma suurimad tunnustused ning kassaedu maailma eri nurkades.

Filmi lavastaja Gints Zilbalodis püüdis animatsioonivaldkonna tähelepanu juba oma 2019. aasta debüütfilmiga «Koduteel», mille tegi valmis sisuliselt ihuüksinda. «Vooluga kaasa» jätkab otsingulistel radadel, jälgides inimesteta maailmas hiiglasliku veeuputuse teele jäävat kassi.

Kas aimasite, kuid edukaks «Vooluga kaasa» võib osutuda?

Ei. Meil ei olnud aimugi. Parim stsenaarium oli esilinastus Cannes’is. Juba see oli kõrge siht ja olime valmis, et seegi ei õnnestu, kuna animatsiooni valitakse võistlusprogrammi harva. Teadsime, et peame filmi festivaliks valmis saama, mis õnnestus lõpuks alles mõni päev enne esilinastust. Seetõttu polnud meil ka üldse aega filmi peegeldada või publikuga vaadata, Cannes oligi esimene võimalus. Õnneks töötas film saalis väga hästi – inimesed naersid õigetes kohtades ja järgnes juba puhas õnnelike juhuste torm. Oleme üha reisinud.

Tõesti, oskasime loota vaid mõnele festivalile jõudmist, mitte midagi enamat. Film on ju ebatavaline, seda on keeruline millegagi võrrelda, mistõttu oli seda ka keeruline rahastajatele tutvustada. Alati otsitakse võrdlusi. Küsitakse, kas tegemist on perefilmiga, kas tegemist on arthouse-filmiga? Kui tegemist on mõlemaga, on keerulisem määratleda. Mulle tundub, et publikul on see-eest just millegi sellise järele isu. Peavoolu filmid on ju puha skemaatilised järjed.

Huvi iseseisva animatsiooni ja erinevate tehnikate vastu on olemas. Seda saavad Euroopa filmid pakkuda, see võiks olla meie tugevus. Meil on loomingulist vabadust ja saame rohkem eksperimenteerida. Eelarve on loomulikult väiksem, aga see pole tingimata halb asi, vastukaaluks oligi meil täielik vabadus.

Mul on tohutult hea meel, et oleme ka üle maailma kinodesse jõudnud. Õigused müüdi enamikku kohtadesse juba kohe pärast Cannes’i esilinastust. Läti kinokassas oleme praegu kõigi aegade teine ja jätkame levi, olime alles äsja endiselt esikohal. Mehhikos müüsime kahe nädalaga miljon piletit, mis on uskumatu.

Usun, et näeme tulevikus veelgi enam iseseisvat animatsiooni üle maailma jõudmas. Animatsioon jõuab üle kultuuriliste piiride, eriti kui see on sõnatu nagu «Vooluga kaasa». Usun, et see on võimalus nii Lätile kui ka Eestile ja paljudele teistele riikidele, kus pole Ameerikaga võrreldavat tööstust.