INTERVJUU ⟩ Kunstikoguja Laur Kivistik: kunsti ostmine on ravimatu haigus

Laur Kivistik näituse «Viljandi–Tallinn» avamisel Vaal Galeriis, taustal Hannes Starkopfi «Juurviljad» (2008). Foto: Roman-Sten Tõnissoo

Laur Kivistik on ettevõtja, kunstikoguja ja -vahendaja. Tema kunstikogu rõhk on kaasaegsel kunstil, seejuures on märkimisväärne fookus kaasaegsel fotokunstil. Olgugi et mujal maailmas tavapärane, on fotokunsti järjepidev kogumine Eestis üsna erakordne.

Pea kuus aastat tagasi rajas ta Viljandisse kaasaegse kunsti galerii, Rüki galerii. Praeguseks tegutseb samas ka Rüki residentuur. Kivistiku soetatud teosed asuvad mitmes büroo- ja eluhoones Tallinnas ja Viljandis, aga ka näiteks spordiklubis.

Mis teid foto juures kõnetab?

Fotokunstis on uudsust, see eristub. Fotod on mulle eluaeg meeldinud – nooremana Peeter Tooming, Kalju Suur. 90ndatel loomulikult DeStudio, Toomas Volkmann. Esimese fotokunstiteose ostsin Olga Temnikovalt, see oli Krista Möldri «Origami», ilmselt 2009. aastal. Sageli öeldakse, et «võin ise ka sellise pildi teha». Ja mõnes mõttes see võibki nii olla. Aga valguse ja varjude mängud, värvimängud, vaatenurgad, teemad... Seal on rohkem kui pelgalt tehniline oskus. Kuigi ega ma esimese asjana ei mõtle sellele, mida kunstnik öelda tahtis. Esimesena vaatan pilti, kuidas see mind kõnetab. Vaatan ilu.