Endas kuulatades on Kareva monteerinud kokku mitte niivõrd metsaluuletusi, vaid neid saatvaid tundeid. Metsaluule raamatu põhihelistik on pigem masendav: me ju kõik teame, et sinu või minu mälumets on pöördumatult saanud raiesmikuks – kuigi seal saab ju metsmaasikal käia, kumiseb peas ikkagi, et sul pole lootustki näha oma lapsepõlve põlismetsa. Sa lihtsalt ei ela puude kasvamist oodates piisavalt kaua! Niikuinii on see juba hoopis teine mets.
Eesti luules on loomulik, et osa metsa asub puude taga kodu lähedal, osa lauka ja rabasaare taga, kauguses. Ka on tuttav see, «kui vaatan selle väreleva/tühimiku poole,/mis kadunud puust maastikule on jäänud» (Berit Petolai luuletus, lk 89). Koduaiast kadunud puudest jäänud tühjade kohtade silmitsemine nõuab kohanemist.