EESTI KIRJANDUSE PÄEV ⟩ Doris Kareva tegi metsaluule antoloogiat koostades meistritööd

«Südames laulavad metsad. Eesti metsaluule antoloogia» Foto: Repro

Doris Kareva on võrrelnud luulekogu koostamist partituuri kirjutamisega. «Sageli algab see mõnest tuumtekstist lähtuvast pealkirjast, mis määrab põhiheli. Ja siis saabub suur vaikus. Igasugune mehhaaniline, kasvõi kronoloogiline lähenemine on mulle vastumeelt. Mida hoida, on elav tulv – aga kuidas, tuleb igakord uuesti avastada.»

Endas kuulatades on Kareva monteerinud kokku mitte niivõrd metsaluuletusi, vaid neid saatvaid tundeid. Metsaluule raamatu põhihelistik on pigem masendav: me ju kõik teame, et sinu või minu mälumets on pöördumatult saanud raiesmikuks – kuigi seal saab ju metsmaasikal käia, kumiseb peas ikkagi, et sul pole lootustki näha oma lapsepõlve põlismetsa. Sa lihtsalt ei ela puude kasvamist oodates piisavalt kaua! Niikuinii on see juba hoopis teine mets.

Raamatu lõppu

Eesti luules on loomulik, et osa metsa asub puude taga kodu lähedal, osa lauka ja rabasaare taga, kauguses. Ka on tuttav see, «kui vaatan selle väreleva/tühimiku poole,/mis kadunud puust maastikule on jäänud» (Berit Petolai luuletus, lk 89). Koduaiast kadunud puudest jäänud tühjade kohtade silmitsemine nõuab kohanemist.