INTERVJUU ⟩ Moonika Siimets: tulnukad vastavad igatsusele üleloomuliku järele

Ei mingit maskis lauljat: režissöör Moonika Siimets tahtis, et «Musta augu» tulnukas oleks krevetilaadne olend. Selle loomine maksis 100 000 eurot. Foto: Madis Veltman

Oma debüütmängufilmiga «Seltsimees laps» enam kui 100 000 inimest kinno toonud Moonika Siimets põikab tervelt kuus aastat valminud «Musta auguga» žanrifilmide maailma.

Ta lähtus Andrus Kivirähki ja Armin Kõomägi novellidest ning omaenda nooruspõlvest, kui õitsema hakkas new age ja televiisorist tulid Vahur Kersna UFO-saated. Siimets kartis lapsena hirmsasti, et tulnukad tulevad ja viivad ta kuskile ära, kuid ta jäi hoopis Maa peale, kasvas filmitegijaks ning on maha pidanud tõsiseid võitlusi, et saada oma filmi täpselt selline tulnukas, nagu ta tahab.

Aga nagu «Musta augu» tegelastel, on temalgi tulnud mõte: võiks lihtsalt ära kolida, töötada natuke aega Lapimaal kuskil kohvikus. Kuna tunneme, siis sinatame.

Olen juba varem märganud su kirge žanrifilmide vastu. Haapsalus toimuva HÕFFi filmiklubi raames valisid näitamiseks 80ndate fantaasiamäruli «Suur sekeldus väikses Hiinalinnas».

See on suur lemmik mu lapsepõlvest! Tartus oli filmiklubi, kus mu vanemad käisid. Ühel hetkel sain videomaki ja see oli mu peres täielik menuk. Meie peretuttav oli Vigala Sass ja tema kohutavalt armastas seda filmi. Iga kord, kui ta külla tuli, vaatasime seda. Ta analüüsis seal kõike energeetilisel spektril, näiteks kas päriselt saab käepuudutusega läbi õhu inimesi liigutada.