NÄDALA RAAMAT ⟩ Uhke linna õudne aeg

Vilnius on väega paik, millel on uhkust ja oskusi ajutistest laamendvõimuritest üle olla ka allaheidetuna. Tegelikult nad lihtsalt üle elada. Aastavahetuse valgusetendus Vilniuse Katedraali väljakul. Foto: MINDAUGAS KULBIS/AP/Scanpix

​Ričardas Gavelise suurteosest on küllalt keeruline kirjutada, sest tõlkija Tiiu Sandraku suurepärases saatesõnas on raamatu taust ja tekkelugu ning olulisemad sisehoovused suurepäraselt lahti kujutatud. Igasugune püüe samu asju üle seletada mõjuks tahes-tahtmata veidi naeruväärselt, et mitte öelda mahapeksumasina käivitamisena.

Loo lugu on samas sama hull kui lugu ise. Nõnda võib siinjuhul saatesõna rahumeeli ka enne põhiteksti juurde asumist läbi lugeda. Et saada sotti, mäherdusel mängumaal me õieti asume. Samamoodi võib alustuseks ja enese leedulusega kurssi viimiseks teha lähi- ja kaugajaloolise ekskursi sõnaseletustesse ja kommentaaridesse, mis on koondatud omaette plokina raamatu lõppu. See on täiesti iseseisev peatükk. Ning kui saatesõna ja selgitused selged, on julgem tunne päriselt pihta hakata. Nii ehk ei ehmuta kohe liialt.

Rahulik pole see raamat kindlasti mitte

Saangi rääkida puht lugejakogemuse põhiselt – kaugemate varjundite tajumiseks tunnen liig vähe Leedut ja Vilniust. Okupatsiooniaega selle jubedas jaburuses siiski mõnevõrra mäletan.