KUNST JA POPP ⟩ Nagu kirikus, nõnda ka pangas

Urmas Viik, «Hoiupank» (1997) PoCos. Foto: Mihkel Maripuu

Urmas Viigi graafilist lehte «Hoiupank» (1997) vaadates sattusin mäluradadele.

1990ndate teine pool. Avati Tallinna börs. Börsiindeks TALSE. Pärast «Aktuaalset Kaamerat» tekkisid eetrisse äriuudised, mida edastas kaunis Tiina Joosu. Börsiindeks kasvas mühinal ja Hansapanga aktsia vedas seda jõudsalt. Pangandus tundus siis mu jaoks cool. Ilmselt seostus sellega äriilm: light ja dark (kui dressinimesed ja kantpead Männiku karjääris oma otsa leidsid).

Jälgisin keskkoolipoisina suure huviga seda börsirallit, isegi suuremaga kui NBA korvpalli. Jäid meelde sellised huvitavad sõnad nagu «optsioon», «repotehing», «junk-bond». Ega ma aru muidugi saanud, millega tegu, aga tundusid head asjad, mida teada. Koduses albumis leidub isegi pilt, kus loen koolis vahetunnil tähtsa näoga roosat Äripäeva, endal mingisugune veider 1990ndate kudum seljas nagu mõnel ansambli East 17 liikmel.

Viigi pildi nimi on küll «Hoiupank», mitte «Hansapank», mis oli see glamuursem asutus. Hoiupank oli Nõukogude Liidu Hoiukassa järglane, see seostus, kui õigesti mäletan, natuke vana ja halliga. Selle juhataja toolil istus ahjul külitavat kassi meenutanud Olari Taal, erinevalt Hansapanga uutest elektrilistest nägudest Hannes Tamjärvest, Jüri Mõisast, Rain Lõhmusest.

Kuigi ega see polegi Urmas Viigilt mingisugune fänni- või armastuskiri Hoiupangale. Saamislugu on palju asjalikum.