Palveta, mis sa palvetad – õige paavst tuleb ikka nurgast

O’Malley (Brían F. O’Byrne) ja Lawrence (Ralph Fiennes, kes kandideerib parima meespeaosa Oscarile). «Konklaavi» tegijad kandideerivad veel parima filmi, naiskõrvalosa, filmimuusika, kunstnikutöö, kostüümi, montaaži ja kohandatud stsenaariumi Oscarile. Foto: Filmikaader

Kuidas teha sügavalt religioosset filmi, ilma et see mõjuks religioossena? Režissöör Edward Berger teab, sest just seda tema «Konklaav» on: see ei küsi küsimusi katoliku kirikut kummitavate skandaalide või tagurlikkuse kohta, ka ei kõnele see Jumala olemisest või mitteolemisest, vaid pakub esteetilist vaatemängu, mis toimub suuresti ühes ruumis, mis juhtumisi on püha. Nii lihtne see ongi.

Pärast seda, kui paavst ootamatult ja mõneti segastel põhjustel hinge heidab, jäävad kõik paavsti kohustused kardinal Lawrence’i (Ralph Fiennes) kanda. Ehkki Lawrence näib kõrvaltvaatajatele äärmiselt pädev, suisa nii pädev, et temast võiks saada järgmine paavst, ei taha kardinal täiendavatest kohustustest kuuldagi, sest tema suhe kirikuga on viimasel ajal olnud keerukas – suisa nii keerukas, et kardinal on kaalunud kirikust lahkumist, ent on paavsti tungival nõudmisel siiski ametisse jäänud.

Nüüd, kui paavsti enam ei ole, ei hoia Lawrence’it tagasi justkui enam miski. Kui välja arvata tõsiasi, et konklaav on pidamata ehk uus paavst valimata. Ent katoliku kiriku võimsaimad juhid kõikjalt maailmast on juba kogunenud ning Vatikani ruumidesse lukustatud. Tuleb välja, et nii surnud paavstil kui ka kardinalidel on nii mõnigi saladus, mille päevavalgele ilmumine võiks kõigutada kiriku prestiiži, usku ning väärtussüsteemi.