JANAR ALA KOMMENTAAR ⟩ Eesti Muusikaauhinnad: inimene võitleb jälle masinaga – kumb jääb peale?

Neljapäeval Unibet Arenal peetud Eesti muusikaauhindade tseremoonial riisusid koore 5Miinust x Puuluup, Florian Wahl, nublu ja Mari Jürjens. Võib öelda, et toimumas on sünteetilise ja naturaalse maailmapildi võitlus, milles esimene küll peale ähvardab jääda. Nagu elus üldisemalt, nõnda ka muusikas. Nagu üleval, nõnda ka all, või kuidas need vanad gnostikud ütlesid.

Käisin sügisel festivalil Station Narva, kus esines ka Puuluup. Kui Puuluubi tüübid n-ö tavakülastajatena publiku seas olid, siis ega neile asu ei antud, pidevalt olid juures ühise pildi tahtjad. Eurovisioon oli teinud oma töö ja duo superstaari seisusesse tõstnud.

Puuluubi ja 5Miinuse ühist plaati «kannatused ehk külakiigel pole stopperit» võib pidada ideaalseks maa-albumiks. Tühjaks voolavat elu maapiirkondades nad antropoloogidena lugudes «linnas» ja «maal» ka kommenteerivad.

Turbofolk, on autorid ise albumit kirjeldanud. Õlle rüüpamise asemel tehakse tänapäeval vist ka pigem spiidi ja see sätib elu turbokiirustele. Ka maal. Ja isegi siis, kui midagi nende kiirustega peale hakata pole, kuigi, tõsi, internetti (TikTok jne) saab minna enam-vähem alati.

Eurovisioonilugu «(nendest) narkootikumidest ei tea me (küll) midagi» kõlab nagu Balkani techno ja selline vaib valitseb plaadil üldisemaltki. On folki ja on tümakat. Kui Emir Kusturica oleks oma palaganifilmid Eestis teinud, võiks see olla soundtrack. Haritud inimestena hoiavad nad palangut küll kontrolli all ja jäädakse tegelikult ju ikkagi viisakaks ja modernseks. Laudauks pole päris avali, vaid irvakil.