LIBAHUNT ⟩ Igast talust mees ja naine vaatama, kuidas nõida ja libahunti nuheldakse

Ühes parimas libahundifilmis «Ameerika libahunt Londonis» (1981) näidatakse piinarikast kolme minuti pikkust libahundiks moondumist. Foto: Filmikaader

Libahundid uluvad taas kinos filmides «Huntmees» ja «Libahundid». Kui filmikunstis on libahunti jooksmas käidud sajandi jagu, siis muistseid lugusid hundiks muutujatest leiab Liivimaalt, Saksamaalt, Prantsusmaalt ja mujaltki.

Bedburgi külas Saksamaal hakkavad 16. sajandi keskel toimuma salapärased mõrvad. Me räägime ammusest ajast, mil ööpimeduse saabudes püsivad inimesed räämas kodudes, naabrivalve jätab soovida ning kuskil ei leidu laternapostigi. Läbi aastate langeb seal jõhkrate tapmiste ohvriks ohtralt kariloomi, tosin last ja isegi paar rasedat naist. Õige pea lähevad udulaamadest ümbritsetud külas liikvele jutud hundilaadsest elajast, kelle hirmuvalitsuse all Bedburg nüüd hakkama peab saama.

Tõde Bedburgi libahundi kohta selgub alles sajandi lõpu poole, kui külaelanikel õnnestub verejanuline olend metsas ümber piirata ning märgatakse, et elajal on puudu üks esikäpp. Pärast olendi põgenemist taibatakse, et kohalikul mehel nimega Peter Stumpp pole vasakut käelaba. Sellest piisab mehe süüdimõistmiseks. Pärast väljakannatamatut piinakaristust tunnistab Stumpp, et on juba noorest east saati tegelenud musta maagiaga ning oskab moonduda näljaseks ja võimsaks hundiks. Stumpp hukatakse 1589. aastal, verdtarretavad lood Bedburgi libahundist talletatakse ajalooraamatutesse.