Millelegi olemuslikule sai anonüümne saatekirjeldaja siiski kogemata pihta. Kui Kärt Tomingas 31. jaanuaril äkki ja ehmatavalt lahkus, jagati Facebookis hulgi tema laule. Mulle kui kauasele fännile oli isegi üllatav, kui paljudele on ta lood väga sügavalt ja isiklikult korda läinud. Mõnest kaasaustajast teadsin varem ka, aga kui Areen pani 2014. aastal kokku kõigi aegade Eesti albumite tippsaja, olin 102 vastajast vist ainuke, kes Kärdi «Korallid» (kassett 1988, CD 2004) oma tabeli ladvaossa sättis.
Ta laululooming on jäänud avaliku muusikateadvuse äärealale. Lavale naasmised on korraks meedia uudisekünnist ületanud, aga pole järgnenud taasüllitisi vinüülidel, lugusid kogumikel, kas või korduvaid küsimisi muusikaviktoriinidel. Kui palju tema eluajal laululinkide postitamisi ja sügavama sideme tunnistamist oli? Hoiti hinges, aga miskipärast vaikiti sellest. Kui väga neid märkamisi eluajal võis vaja minna… Kärdiga olime Facebooki-sõbrad, ilma et olnuks kunagi kohtunud; mis muu sai see olla kui tänu toetavate sõnade eest aegadel, mil neid nappis.