INTERVJUU ⟩ Kunstnik Anna Škodenko: ei kujutaks ette, et ma teeks lõputult realistlikke maastiku­maale, see oleks igav

Anna Škodenko ateljees. Fragmentidega sellest, millest saab sügisel tema uus näitus. Foto: Madis Veltman

Anna Š​kodenko eelmise aasta alguses Tallinna Linnagaleriis toimunud näitus «Käeulatuses» pälvis Kulka kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. See oli ka minu eelmise aasta üks lemmikuid.

Elame teadupärast ajal, mis hindab esitlemist, avaldamist, avalikustamist. Pimedusest päikese kätte näib olevat see kood. Anna Š​kodenko näitusega oli kuidagi teisiti. Väga ilus näitus, millele lisas oma võlu ka teatav hermeetilisus. Nagu pealkirigi ütles – käeulatuses. Aga mitte päris käes.

Kohtume kunstnikuga tema stuudios. Eelmise aasta lõpus saabus uudis, et Škodenko augustis Tartus toimuma pidanud muuseuminäitus jääb kärbete tõttu ära. Kuna Vaal galeriis saab selle näituse versioon tuleval sügisel siiski toimuma, ta selle kallal praegu töötabki. Valgete seintega ruumi on laiali laotatud mannekeene, BMW peegeldusi, diskokerasid, abstraktseid vorme jne. See saab olema katse ja võimalus mäletada.

Kulka preemia pälvinud näituse kuraator oli Tamara Luuk. Milline on kuraatori roll sellise asja puhul?

Tamara ütles, et ta tahab maalinäitust. Ütles, et ära hakka mingi interdistsiplinaarse värgiga keerutama, tee maali! Vahepeal käis ateljees, pärast helistas ja ütles, et tee rohkem töid, sul on vähe töid! (Naerab.) Saatetekstid kirjutas ka Tamara. Aga ega ta ei suunanud, selles mõttes mul olid ikka üsna vabad käed. Ta ise ütleb ka, et kuraator tuleb ladinakeelsest sõnast cūra ehk hoolitsema.