/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2022/12/27/15046981t1h887b.jpg)
- Armas lasteraamat sobib ka ajarännakust huvitatud seenioritele.
Tiit Klaosi (kaanenimega TIIT 48 a.) «Minu loomad» on jutukogu loomadest, kes kunagi autori lapsepõlves olemas on olnud. Jääb mulje, et tegevus toimub nõukogude ajal, kusagil maal.
Mööda ei pääse ka inimestest, kellest läbivaimad on jutustaja ema ja isa. Isa paistab olevat klassikaline vana kooli patriarh, aktiivne jahi- ja kalamees, kes käsib poisil nülgida ära surnud nugise (mis nugisega hiljem tehakse, jäägu lugeja avastada), lastud põdra sisikond koos hingetoruga kusagil pimedas laanes välja tõmmata ning jahiretke järel jõmisevatele meestel toorest ulukimaksa praadida.
Ema esindab inimeseksolemise helgemat poolt: tema laseb vette tagasi isa koju toodud veel elava havi ning lükkab ümber tünni, milles istusid (taaskord isa koju toodud) kährikud. Kährikud jooksevad aga pärast vabanemist metsa poole ja «paistavad õnnelikud».
/nginx/o/2025/02/04/16634962t1h00a7.jpg)
Tiit Klaos
«Minu loomad»
Indie AD, 2024
176 lk
Loomadele ongi selles kogus – lugemikus, nagu on öelnud toimetaja Linnar Priimägi – omane suur agentsus. Siga otsustab tulla bussi peale (kuhu teda küll ei lasta), kutsikas-elupäästja tassib aga lõugade vahel minema noa, millega naabertalus siga tappa taheti. Nad on isiksused: ühes andekas võrdluses kirjeldatakse üht teist hirmuäratavat koeravolaskit kui koera, «kellele öeldakse Teie». Oma tahe ja personaalsus jõuavad antropomorfistlike joonteni. Öö läbi kadunud lehm väljub näiteks hommikul maisipõllust, «endal rahulolev nägu peas».
Mõne tegelasega (näiteks kodustatud metssea Nossiga) ongi lihtsam leida hingesugulust kui autori isaga ning kuna see kodumetssiga esineb loost loosse, ootasin hingevärinal hetke, mil täiskasvanud talle ikkagi noa kõrri löövad. Maaelu ja maailm võivad lapse perspektiivist paista ilmselt üsnagi tooreina, väiksed inimesed pole ju ära ratsionaliseerinud, et on parem mitte mõelda, kuidas frikadellid täpselt poe külmletti tekivad.
Hoolimata paljudest helgena mõjuvaist kujunditest (metsmaasika toormoos, soojalt paistev päike, magusalt lõhnav valge ristik jne), hõljus minu jaoks läbi raamatu pidevalt ka teatav alarmeeritus, äng ja ärevus selle pärast, mis inimeste ja loomade maailma kokkupõrke ohus sündida võib. Me ei ole ju loomadega enam väga harjunud: piisab vaid sellest, et kass mööda tänavat kõnnib, kui sotsiaalmeedia ärevaks muutub: kellegi kass on kadunud, kellegi kiisu on hädaohus. Rahunetakse alles siis, kui loom on kinni püütud ja tagastatud õigusjärgsele omanikule luku ja riivi taha või siis viidud hooldekodusse või varjupaika, kus kassile tehakse suure kuluga ära «kõik vajalikud protseduurid» ja loomake uut võimalikku omanikku turvaliselt puuri ootama pannakse.
Mõnes mõttes on see mõistetav, teisalt elavad Tiit Klaosi lapsepõlveaegses maailmas loomad oma (võib-olla küll lühemat) elu täiel rinnal. Loomasõbrale on siiski suur rõõm, et loomi sureb jutukogus kokkuvõttes üsna vähe.
Paljudes lugudes justkui ei juhtugi otseselt midagi – need on kinnipüütud hetked, millele värvipliiatsitega on joonistatud ümber ilus raam – ja mis siis elus nii väga pikka juhtuma peaks? Ka aega läheb «Minu loomade» lugemiseks tänu väga suurele fondile üsna vähe, läbi loeb ta kindlasti ühe bussisõiduga Tartusse või Pärnu. Seetõttu sobib raamat laste kõrval hästi ka ajarännakust huvitatud seenioritele, kelle silmad ilma prillideta väiksemat kirja enam hästi ei seleta.