INTERVJUU ⟩ Sten Lassmann: mingiks tühjustundeks aega ei jää

Sten Lassmann ütleb, et suurim väljakutse on ikka kodusaalis kodupublikule mängimine. Foto: Eero Vabamägi

Kolme sõnaga iseloomustab pianist Sten Lassmann oma 12. veebruari kontserti Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia saalis sarjas «Klaverikunst»: «Romantiline, virtuoosne ning ülev. Just nii, nagu klaveri sooloõhtu olema peabki.»

Sõnad sobivad hästi, sest ettekandele tulevad Ludwig van Beethoveni, Robert Schumanni ja Ferenc Liszti teosed.

Kuidas te oma kava ehitama hakkate? Kuidas valite tellingud ja kuidas müürikivid?

Enamasti idaneb kava kontseptsioon soovist mängida mingit kindlat (suur)teost, millest kujuneb ka kogu kava mõtteline kese. Praegusel juhul aga on kaval kaks telge: Franz Liszti sonaat h-moll ning Robert Schumanni fantaasia C-duur op. 17. Tegu on mõlema helilooja loomingut kokku võtvate kolossaalsete teostega, ja samas ka kogu romantilise epohhi kesksete taiestega. Loomulikult võiks kumbki teos eraldi olla uhke sooloõhtu naelaks, kuid sellisel sisutihedal kaksikfookusel on ka oma tugev põhjendus.

Nimelt, Schumann pühendas oma fantaasia Lisztile ning viimane omakorda vastas pühendusega oma suurejoonelise sonaadi tiitellehel. Kava valikul on, nagu tabavalt märkisite, järgmiseks sammuks õigete «müürikivide» leidmine. Schumanni fantaasia oli heliloojal algselt kavandatud kui heliline «monument Beethovenile», seetõttu on iseenesest mõistetav, et prelüüdiks mängin Beethoveni 32 variatsiooni c-moll.