ARVUSTUS ⟩ Tüdimus suurushullustusest tuleb realiseerida!

«Jesus Christ pose», nagu laulis kord ansambel Soundgarden. Juhan Ulfsak lavastuses «Pantheon». Foto: Kristel Zimmer

Kultuur on huvitav asi. Võib-olla liigagi huvitav. Kindlasti oma huvitavuses ta ka inimest väsitab. Ainult võhik võib väita, et teda kultuur ei väsita.

Kirjutasin äsja lookest tähelepanuväärse briti popkunstniku Peter Blake’i ühest teosest. Selle lavastuse arvustuse kontekstis on muidugi väga sobilik hakata mängima metamängu kirjutamise kui sellisega. Kirjutada sellest, et kirjutasin. Kaduda enesepeegelduste (võib-olla ka -imetluste) labürinti.

Kuna popkunst on olnud märgikunst ja sellisena semiootiliselt keerukas, võttis mu looke tõhusalt hargneda. Nagu seda juhtub küll vist enamasti, kui proovid kultuuris mingisuguseid jälgi ajada, lootusega, et need viiks mingisuguse alguseni. Mis on originaal ja mis mitte, oli peaaegu et põhiküsimuseks.

Ja samas ikkagi üsna tulutuks küsimuseks. Mis vahet seal on? Mingis mõttes. Ja mingis mõttes jälle on. Hea on tõmmata piirjooni. Ja tunda ühtlasi üleolekut neist, kes neid piirjooni ei suuda tõmmata. Kultuur on hierarhia, vaatamine ülevalt alla ja alt üles.