Collingwood töötas Oxfordis mõttekunsti ja ajaloo õpetajana. Suved veetis ta arheoloogilistel väljakaevamistel. Ta oli 20. sajandi alguse mõjukas mõtleja, kes hakkas vastu Carl Hempeli metodoloogilise ühtsuse nõudele.
Ajaloofilosoofia
Teoses on autori kriitika all Immanuel Kant, Georg Simmel, Wilhelm Dilthey, Arnold Toynbee ja Henri Bergson. Autori järgi tugineb ajalugu arheoloogia tulemi tõlgendamisele ja mõistmisele. Arheoloogide väljakaevatud asju tuleb tõlgendada nende otstarbe järgi, ajalooliste tõendite põhjal. Kogu ajalugu on mõtteajalugu ja iga väljendatav teadmine on ajalooline. Autori arvates tegeleb ajaloolane mineviku taaselustamisega tänapäevani säilinud tõendite abil. Minevik muudetakse elavaks olevikus.
Collingwood ei läinud kaasa uute mõttemustritega, nagu positivism või psühhoanalüüs. Ta jaotas teaduse kaheks: täppis- ja inimsuhete teaduseks. Ajalugu on inimteadus – reeglid, mida praeguses tõeluses saab kasutada.