Helgi Sallo ütleb, et on elu lõpuni tänulik ballettmeister Anna Ekstonile, kes ei võtnud teda omal ajal tantsukooli vastu. «Selle eest, et olen operetis esireas, muidu olnuks tantsija tagareas.» Estonias 60 aastaga tehtud töö eest anti Sallole möödunud pühapäeval kätte kultuurkapitali elutööpreemia.

Ent see ei tähenda, et Sallo töö oleks nüüd tehtud. Tema elurõõm lööb välja Estonia lavarollides ja näitejuhina ning kui lõhki ja pooleks rahvas oma arvamustes ka poleks, saadakse üksmeeles kokku teleri ees, et elada kaasa Õnne tänava Almale.

Kuidas kultuurkapitali auhinnagalal läks?

Küll oli tore! Ma ütlen, et kogu selles hallis ilmas, sõjas maailma hulluses, üks niisugune hele hetk – andis kohe jälle tarmu juurde! Jah, ikka edasi rabada veel.

Hirmus närv oli mul enne sees, ei lasknud eelmisel ööl vaat et silmatäitki magada. Kuid seal Estonia kontserdisaalis, väärikas laudkonnas…

Juba see oli nii kena, et too noormees, õhtujuht (Draamateatri näitleja Richard Ester – M. K.) mulle trepil, auhinda vastu võtma minnes lavalt käe toeks ulatas. Oleks tahtnud teda pärast kättpidi tänada, et tal on hea kasvatus. Daamile peab alati trepil käe ulatama. Kas daam võtab käe vastu või ei, on daami asi. See oli temast nii armas liigutus. Tundsin ennast kohe palju kindlamini.

Auhind lavalt komistamata käes, hakkas kohe kergem. Vaatasin ümberringi, kes seal kõik koos olid. Naersin, et õhk on kultuurist nii paks, et ei jaksa hingatagi.