:format(webp)/nginx/o/2020/02/10/12933565t1h8486.jpg)
/nginx/o/2025/02/11/16648288t1h971e.jpg)
- Loe, kuidas huumor ja draama põimuvad toksilise suhte avastamisel teatris.
- Põnevik paljastab abielude särav fassaadi taga peituva tumeduse ja ohtlikud piirid.
- «Saagi lõhn» on psühholoogiline põnevik musta huumori ja sügava alltekstiga.
Kellerteatri verivärske psühholoogiline põnevik, Ameerika näitekirjaniku Michele Lowe «Saagi lõhn» (lavastaja Andres Roosileht) pakub vaatajale nii öömusta huumorit, teravmeelset dialoogi kui ka sügavamat allteksti – säravvalge klantspildi taga võib peituda ohtlikke piire võttev tumedus.
Debra (Harriet Toompere), Molly (Liis Haab) ja Nicky (Kaisa Selde) on kolm erineva mõtte- ja meelelaadiga naist, keda ühendab abikaasade pikaajaline sõprus ning liidab abielude ilus fassaad. Vaataja saab osaks ühest sõpruskonna igakuisest õhtusöögist, mille seekordseks perenaiseks on Nicky. Mehed jäävad söögituppa golfi mängima ning naised suunduvad kööki juttu ajama.
«Saagi lõhn»
Autor Michele Lowe, tõlkija Laur Lomper, lavastaja Andres Roosileht, laval Harriet Toompere, Liis Haab ja Kaisa Selde
Kunstnik Marge Martin, valguskujundaja Rene Topolev, helikujundaja Mario Maripuu
Esietendus: 21.01.2025 Kellerteatris
Mida ebaviisakamaks ja joviaalsemaks golfisemud muutuvad (hääled: Andres Roosileht, Rauno Kaibiainen ja Riho Rosberg), seda kiiremini hakkab selguma tegelikkus ning välja hakkavad kooruma ebamugavad ja ebameeldivad teemad nende eraelust: vaimne vägivald, kontrolliv suhe, omandisuhe, finantsiline sõltuvus, naistele suunatud käskude-keeldude maailm ning madalaks muutunud enesehinnang.
Kellerteatris debüteerinud Harriet Toompere mängitud Debra on oma abikaasast alandlikult sõltuv, teda ilmestab paaniline soov kõiges ilusat ja head näha, kuid samas ei pööra ta selga tummisele tagarääkimisele. Lavastaja Roosileht on oskuslikult välja võlunud Toompere koomikuande, valdav osa, mida ta laval teeb või ütleb, on naljakas. Oma «mina» kuhugi ära kaotanud Debras on peidus ka teine pool, mille avamiseks on vaja ühte kindlat võtit, kuid mis selleks on, selle avastamine peab jääma juba teatrisaali.
Kaisa Selde Nicky on ilus ja edukas karjäärinaine, kuid tema töö kirjastuses toimetajana tekitab kaaslastes arusaamatust: «Need pole tema raamatud, ta ainult toimetab neid.» Selde Nicky on terav nagu kööginuga tema majapidamises, petturist mees on valmis oma heaolu nimel laskma allavett kõik, mis naisele oluline on ning see uks vajab kiiresti sulgemist. Lavastuse üks meeldejäävamaid hetki on, kus Nicky hakkab jõuravate meeshäälte nõudmisel magustoitu valmistama. Tulemus näeb sama säravvalge välja kui perenaisele kuuluv stiilne ja maitsekas köök (kunstnik Marge Martin) ning lihtne ja käepärane retsept ei unune veel niipea.
/nginx/o/2025/02/11/16648290t1hf005.jpg)
Liis Haab, Kellerteatri põhijõud ning erinevate kaunite hullude daamide kehastamise esileedi, suudab taas üllatada. Napsilembelise naiivitari Molly sees on peidus väga kirgas kriit, kelle teksti ja ilmeid tasub hoolega jälgida ning kelle kokkuvõtvad tähelepanekud sobivad nagu võti lukuauku. Haabi häälekasutus oli hämmastav, terve etenduse vältel suutis ta hoida ebaloomulikku kõrvakriipivat porgandihäält, mida sageli kuuleb Ameerika tele- ja tõsielusarjade infantiilsete naistegelaste suust. Muuseas, Haab mängib Kellerteatri repertuaaris olevatest lavastustest ühte peaaegu samanimelist naist veel, Mollie Ralstoni Agatha Christie «Hiirelõksus», kuid sellega see peaaegu nimekaimude sarnasus piirdubki.
/nginx/o/2025/02/11/16648291t1h45aa.jpg)
Lavaköögis ja söögitoas toimuva on väga orgaaniliselt kokku sulatanud helikujundaja Mario Maripuu ja valguskujundaja Rene Topolev, lisaks kuuleb sekka ka lastetoas ning keldris toimuvat. Võib aimata, et Kellerteatri kodumajja Tallinna Püssirohuaidas mahtuv Nicky enam kui miljon (dollarit) maksev maja ei ole just kõige väiksemate seast.
Põneviku autor Michele Lowe (1957) on auhinnatud Ameerika näitekirjanik, kelle näidendid on kõnetanud vaatajaid, alates Broadwayst kuni üle maailma erinevate riikide teatripublikuni. Esialgu draamana kirjutatud näidend «Saagi lõhn» (originaalis «The Smell of The Kill») osutus autori üllatuseks publiku silmis komöödiaks (info kavalehelt). Tume ja terav komöödia on ka Kellerteatri versioon, mis annab lavastuses käsitletud keerulistele teemadele n-ö õhku juurde. Lowe tekst mõjub ajatult, pildikesi toksilistest peresuhetest ning sõbrannade vahel toimuvatest vestlustest on toimunud kümnendeid enne ja ilmselt jätkuvad need veel ka järgmistel kümnenditel. Kõnealusele loole on teinud väga vaimuka eestikeelse tõlke Laur Lomper.
«Saagi lõhna» võib tõlgendada ka kui vürtsikas kastmes mõistulugu kitsarinnalistele meestele, kes usuvad endiselt, et naiste koht peaks liikuma kolme K-trajektooril (Kinder, Küche, Kirche) või siis on teistpidi veendunud, et nemad on (naise) maailma keskpunkt, kuniks nad seda vaid olla soovivad. Naer, isegi kui see on kohati läbi pisarate, annab alati asjadele teise fookuse. Lahendamatuid olukordi ei ole olemas, kuid kas just nii drastilisi võtteid kasutades peab probleeme lahendama, kui teevad seda oma loos Debra, Molly ja Nicky, selles on muidugi küsimus. Kuid see on ju ka psühholoogiline põnevik teatrilaval, mitte reaalne elu.