Kui saaksin kümme senti iga korra eest, kui keegi on minult kui Bob Dylani fännilt viimase aasta jooksul küsinud, kui suure õhinaga ma noore Dylani kuulsaks saamisest rääkivat «Täiesti tundmatut» ootan, saaksin ma kindlasti paar Dylani vinüüli juurde osta. Aga aus vastus: ei oodanud üldse. Vähemalt mitte esialgu.
Keskmise fänni jaoks on Dylani hüppeline ja omal ajal üsna vastuoluline ümbersünd «protestilauljast» rokkstaariks juba ära nämmutatud lugu, ning mis kõige olulisem, Bob Dylanit kui enigmaatilist, pidevalt kuju muutvat ja seejuures taltsutamatut artisti tundus mõttetu pressida konventsionaalse eluloofilmi raamidesse. Sama hästi võiks üritada keeristormi purki püüda, lootuses teha kättesaadavaks see, mis peaks olema haaramatu. Enamgi veel, juba 2007. aastal tegi režissöör Todd Haynes suurepärase mängufilmi «I’m Not There», kus kuus näitlejat tõlgendasid Dylanit tema elu eri faasides, kuid ühegi tegelaskuju nimi ei olnud Bob Dylan. Haynes sai aru, et Dylanit ei ole võimalik seletada või sirgjooneliseks narratiiviks vormida – teda saab ainult veel rohkem mütologiseerida.
/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2025/02/11/16649527t1ha23d.jpg)