/nginx/o/2018/10/30/11536178t1h6eba.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/03/16462692t1ha460.jpg)
- Kristo Šagori näidend käsitleb teismeliste konfliktsuhete ja saladuste lahtimõtestamist.
- Näidendi teemad nagu toksiline maskuliinsus ja identiteet püsivad relevantsetena ka täna.
- Teater avardab noorte perspektiive, rõhutades autentsust ja emotsionaalset ühendust publikuga.
Tunnustatud saksa näitekirjanik Kristo Šagor, kelle «Kolmekas ilma Simoneta» Leeni Linna lavastajakäe all VAT Teatris etendub, räägib teatrilaval noorte elu lahkamisest.
«Kolmekas ilma Simoneta» valmis aastal 1999 ja seda mängitakse Euroopas edukalt tänaseni. Lugu oli oma ajast mõneti suisa ees, käsitledes ühe väidetava vägistamise lugu läbi kolme õpilase, nimitegelase poiss-sõber Steni, eks Andrease ja vaoshoitud Karli pilgu, kes pärast traagiliselt lõppenud klassireisi direktori juurde selgitusi andma kutsutakse. Kogu tegevustik toimub sealsamas koolikabineti eesruumis, kus läbi noormeeste omavaheliste konfliktide hakkavad avanema hirmud, saladused ja hoiakud nii üksteise kui ka vaatajale mustaks kastiks jääva Simone suhtes.
Miks sind paelub noortele kirjutamine?
Saksamaal on teater klassitsistlik meedium. Osa inimestest teab teatrist, peab teatrit oluliseks, kasutab seda viisina elu üle järele mõelda, aga suur enamus ei käi teatris. Sellest on kahju, sest teater tähendab mind ja sind samas ruumis, kus tunneme üksteise reaktsiooni, tekib mingi side, see on väga võimas vahend. Noored ja lapsed on eriti avatud, alles ehitavad iseennast, neile on seega ka eriti põnev kirjutada.
Kas noored üldse leiavad teatri virtuaalse meelelahutuse keskel üles?
Lastest käib võibolla üks protsent omal soovil teatris, enamiku toovad ikkagi vanemad või enamasti õpetajad. Vestlen sageli noortega ja need, kes on teatrisse ära armunud, toovad sageli põhjusena välja, et see on päris. Nende osakaal võib valikute rohkuses väiksemaks jääda, aga TikToki ja uue meedia ajal muutuvad arhailised kunstivormid ainult tugevamaks. Looja ja publik vajavad ühist ruumi. Teatri alguseks on ju vanaema tule ääres muinasjuttu rääkimas, tegelastesse elu puhumas. See on meie loomuses. Me oleme vaatlejad, me vaatleme maailma, tahame vaadelda kedagi midagi tegemas.
/nginx/o/2024/11/03/16462694t1h7b1f.jpg)
Kirjutasite «Kolmeka ilma Simoneta» 25 aastat tagasi. Maailm on selle ajaga palju muutunud, kui hästi näidend vastu pidanud on?
Hästi, kuna keskne konflikt, partnerlus- ja sõprusküsimused, liidud, valetamine, ohvriks ja toimepanijaks olemine pole muutunud. Ma ei usu, et ka järgmise saja aasta jooksul muutuksid. Tekstis pean pisiasju uuendama, aga ülesehitus ja teemad töötavad endiselt.
Võiks isegi öelda, et see käsikiri oli oma ajast ees, naistevastasest seksuaalsest vägivallast on avalikult rohkem räägitud alles 2010datest aastatest alates. Miks te seda teemat käsitleda tahtsite?
Ma olen küll mees, aga mul poleks olnud julgust kirjutada läbi naistegelase. Tundsin end turvaliselt kirjutamas meestest, kes räägivad naistest. Küsimust, kelle hääl kõlab, toona ei esitatud. Kaalusin rääkida sama lugu pangas töötavate kolleegidega, aga sain viimasel hetkel ühes töötoas soovituse kirjutada noortest direktorikabineti järjekorras.
Olin toona 19 ja mul oli varuks teine lugu HIV-positiivsest kodutust Brasiilias. Minult küsiti: tead sa mõnda kodutut? Tead sa kedagi, kel on HIV? Oled sa kunagi Brasiilias käinud? Kirjuta asjadest, millest tead! See kõlas mulle toona naeruväärselt, kuna mõtlesin, et ma ei teagi ju mitte millestki. Ja kui jäin mõtlema, et millest ma siis üldse tean, langetasin lihtsad valikud, et tean koolist ja teismeeast. Otsus, et teemaks on just vägivald ühe tüdruku vastu, sündis päris viimasena.
/nginx/o/2024/08/27/16317422t1h05c4.jpg)
Kirjutasite väga noorena loo toksilisest maskuliinsusest, mida ilmselt toona isegi väljendina ei kasutatud. Kuidas sa ise meeste maailmaga suhestusid?
Ma tahtsin tegelasi kihikaupa avada. Mind huvitas Steni ja Andrease tegelaste ja publiku suhe: üks on avatud, positiivne, hea suhtleja, teine on külm, karm, negatiivne, aga samm-sammult saad aru ühe haavatavusest ja hoopis teine osutub süüdlaseks. Keegi, kes meeldib, muutub ebameeldivaks – see on minu jaoks peegeldus inimeseks olemisest, need asjad ei ole nii lihtsad nagu meile meeldiks.
Mõtlesin juba noorena, et mida ma oleksin ise haavatavas eas näiteks Natsi-Saksamaast arvanud? Võibolla oleksin vaimustunud värvidest, lippudest, sümbolitest. Teises süsteemis oleksime teistsugused, tasub meeles pidada, et oleme meid ümbritsevate juhuste – sõprade, vanemate, ajastu, meedia, riigi, keele – tulemus. Teistes tingimustes oleksime teises rollis. Ka näidendis muutuvad ohvri ja toimepanija roll, me kõik võime mõlemat olla.
Teksti tugevuseks on see, et ükski poistest pole eraldi halb, vaid kõik sünnib nende suhetes ja vastasikmõjus. Kust selline noorte meeste toksilisus tuleb?
Mul oli väga rahulik lapsepõlv. Vanemad armastasid mind, mul läks koolis hästi. Minus oli ka mingi tumedus, aga miski ei toonud seda välja. Olen gei ja küsimus, milline on päris mees, oli suur osa protsessist. Kapist välja tulemisest kirjutamine oli minu jaoks toona väga suur samm. Kõik tegelased on omamoodi sümpaatsed. Kõik teevad nii õigeid kui ka valesid asju. Kõigis neis on ka mind. Kõigi jaoks on lähteküsimus, kes ma olen.
Kui Leeni (lavastaja Leeni Linna – AL) minult alguses tegelaste kohta küsis, uuris ta konkreetsete fraaside kohta ja ütlesin, et jah, andsin Stenile palju tsitaate kväärfilmidest. Vaataja ei leia neist ilmselt ühtegi üles, aga minu jaoks oli see lõbus väike mäng.
Üks tegelastest on sisemiselt pehme ja nõrk, aga vajab enesekuvandit kellegi tugevana, kes kaitseb Simonet. Kui kuulad, mida nad Simone kohta ütlevad, räägivad nad justkui erinevast inimesest, ehkki sa tead, et tegemist on sama inimesega. Võid mõlema öeldu kahtluse alla seada. Mõlemad kasutavad pilti Simonest ära, mõlema peas on oma konstruktsioon temast. Mõlemad leiutavad oma Simone, aga vaataja ei saa tegelikult kunagi teada, milline on päris Simone.
Kas kunst aitab meestega neist teemadest rääkida?
Kunst on ükskõik milleks kasulik tööriist! Küsimus pole lihtsalt loo rääkimises – lugu on alati sinust endast. Kui arutame tegelaste üle, räägime Simonest või Andreasest, siis räägime iseendast. See ongi kunsti põhifunktsioon. Identiteet tuleb kaasa pakkidena – paneme neid koguaeg kokku. Et leida oma individuaalset ruumi, tuleb ette pakitu lahti ja uuesti kokku pakkida.
Kas sa kirjutasite Simone ka enda jaoks lahti?
Jah ja ei. Ma teadsin kohe, et ma ei too teda lavale. Poisid ütlevad tema kohta väga erinevaid asju ja ta on peaaegu müstiline kohalolu. Lähtusin pisut ühest oma naissoost sõbrast. Püüdsin selle tegelasega suhestuda, aga samas teda ka niiöelda mustaks kastiks jätta. Muide, ma valisin nime ühe kaastudengi järgi ning pealkiri tuli alles hiljem, kui keegi viitas, et saksa keeles riimub «ohne Simone» (ilma Simoneta – AL).
Olete tänaseks neljakümnendates eluaastates, aga kirjutate endiselt noortest – on see ajas raskemaks muutunud?
Tundsin ennast läbi kahekümnendate eluaastate lapsena. Kui sain kolmkümmend, mõtlesin esimest korda, et hakkan suureks kasvama. Tulid asjad nagu korteri ostmine ja hakkasin pisut mingist noorusest eemalduma. Samas ei hooli ma east – kui oled kaheksakümmend ja meie vahel tekib side, pole vahet. Vanemana oleme rohkem mõjutatud sisemisest raamatukogust – kõigest, mida lugenud oleme. Nooremana on see puudu, aga kõik tunded on seal juba olemas, ka väga väikesed lapsed aduvad õiglust ja ebaõiglust, suudavad märgata vägivalda. Olen töötanud laval nii professionaalsete näitlejate kui ka noortega, mis polegi nii erinev kogemus.
Nüüd tunnen, et ma ei tea enam midagi, aga see pole seotud mu eaga, vaid pigem koroonajärgse maailmaga, milles kõik tundub segane. Elame veidras ajas, paljud tunnevad end kadununa, kogeme mingit psühhoosi – noh, Trumpist saab president!
Palju te noortelt tagasisidet saate?
Mitte nii palju kui tahaksin. Käin muidugi etendustel ja osalen vestlustes, aga suurem osa muljeid tuleb ikkagi teatrite seest. Samas on minu jaoks oluline see, mida ma ise tahan kirjutada ja võtan ühtmoodi nii 12-aastaste laste kui professionaalsete kriitikute tagasisidet – kuulan seda, aga püüan sellest mitte üleliia hoolida. Võid seda ülbuseks nimetada, aga minu jaoks on see sisemise tõe küsimus. Olen näinud enda teksti põhjal tehtud kohutavalt halba lavastust, mida kriitikud armastasid, ja mulle väga meeldinud lavastust, mida ei kiidetud. See pole muidugi kunagi päris must-valge, vaid enamasti midagi vahepealset.
Just hiljuti vaatasin midagi, mis tundus mulle rumal ja pealiskaudne, aga publik läks arust täiesti aru – nad olid uskumatult rõõmsad. Kokkuvõte: ei maksa väljastpoolt tulevaid hääli liialt kuulata, need ei aita. Aga kui keegi tuleb silmast silma rääkima, oma lugu jagama, tekib teistsugune side.
Mulle tundub, et paljud autorid alahindavad noori ja kirjutavad neile ja neist pigem muinasjutte, kus puuduvad keerulisemad, aga olulised teemad nagu näiteks seks ja suitsiid.
Jah, jah, jah! Ma ei saaks rohkem nõustuda. Nad ei mõista noori, sageli häbenetakse last iseendas ja mõnikord mõeldakse lihtsalt tuttavates kastides. See toimib ka teistpidi: kui kirjutatakse täiskasvanutele, peab kõik justkui hirmus tõsine, tume ja sügav olema. Ei, publik on alati lapsed! Kui lavastad täiskasvanutele, kohtle neidki mingis mõttes nagu lapsi – nad tahavad naerda ja üllatuda.
Muidugi ei näita ma 8- või 10-aastastele laval eksplitsiitselt seksi või vägivalda, aga sealt edasi räägin kõigest, lisan mõistaandmisi, viiteid. Piiri peakski tõmbama nooremate kui 13-14 aastaste laste ja teiste vahele, mitte noorte ja täiskasvanute vahele.
Mainisin enne Trumpi ja ma tahan rõhutada, et ma ei taha kaitsta lapsikust halvas mõttes – erakonnad, poliitikud, ühiskondlikud struktuurid ei peaks lapsikud olema. Neil peaks olema vastutustunnet ja ratsionaalsust. Inimesed ei suuda leppida oma vananemisega ja räägivad 45-aastastena asjadest nagu jalatsid samamoodi nagu 15-aastasena. Aina meelelahutus, meelelahutus, meelelahutus! Mingis mõttes näitab see, kui hästi me elame, et saame seda endale aina lubada, aga see on lapsik. Saksa keeles on kaks sõna – kindlich tähendab lapselikkust, lapsesarnasust, kindisch lapsikust. Esimene on ilus, teine mitte.
See on väga vajalik tähelepanek. Sisemise lapsega on oluline side leida, aga see ei peaks tähendama lihtsalt arenemis- ja vastutusvõimetut, infantiilset lapsikust.
Lapsena vaatame ema ja isa, vanaema ja vanaisa, õpetajate ja onude-tädide poole. Mingil hetkel hakkavad aga lapsed meie poole vaatama. Hiljuti andsin külalisloengut Berliini ülikoolis, mainisin Marius von Mayenburgi ja taipasin hetk hiljem, et suurem osa kuulajatest ei saanud aru, kellest ma räägin. Küsisin, kes teda taevad, ning 20 inimesest tõstis käe kaks.
Ehmatasin! Ja samas taipasin, et Mayenburgi kõrgaeg oli 15 aastat tagasi, nad ei peagi teadma. Kohe kui keegi ei ole enam värske ja seksikas, ei leita teda niisama lihtsalt üles. Sel hetkel ongi minu töö rahulikuks jääda ja selgitada. Mina olen selles olukorras vana, olen õpetaja, kontrollin olukorda – ja see on okei, neist rollidest tulebki aru saada. Halvad vanemad süüdistavad lapsi, et nad ei tea midagi. See on bullshit. Vanema roll ongi õpetada. Head vanemad hoiavad ka enda sisemise lapse elus, küsivad küsimusi terve elu.
Teie kirjeldatut näeb ka Eesti teatris. On ennast äärmiselt tõsiselt võtvaid teatritegijaid, kes lavastavad suute algustähtedega suurt kunsti, mitmetunniseid klassikatõlgendusi, millel napib kokkupuudet tänasega, ja samas pärinevad mitmed viimaste aastate olulisemad lavastused Eesti Noorsooteatrist, kes räägib teismelistega depressioonist, enesetapumõtetest, lähisuhtevägivallast. Olen korduvalt mõelnud, et just viimane päästab mõne elu.
Jah, kui päästad kasvõi ühe hinge, on su tööl juba tähendus. Mina loodan sageli, et mu töö mõjutab kedagi kirjutama oma esimest luuletust, esimest stseeni.
Ümberringi on palju nostalgiat lihtsamate aegade suhtes. Jutt hukas noorusest on see-eest aegadeülene. Kuidas teile tundub, kas teie nooruses oli kergem üles kasvada kui praegu või on kogemus tegelikult sama?
Vahel tundub mulle, et kaheksakümnendatel üles kasvada oli keerulisem, aga kes olen mina hindama. Kes ma olen, miks ma siin olen, olen ma armastusväärne, on minuga kõik hästi, kuhu ma kuulun, kellega ma tahan suhestuda? Need küsimused on püsinud sarnastena tuhandeid aastaid. Meedia muutumine on siiski väga oluline. Näiteks küsimused enda keha kohta on ainult keerulisemad, kui iluideaalid on igalpool. Neid võis ka minu nooruses televisioonis näha, aga mitte iga paari minuti tagant taskus piiksumas.
Ja siis on niiöelda tiigervanemad, kes tahavad, et nende viieaastased õpiks mandarini keelt, teeks sporti ja oleks terve aja asjalikud selle asemel, et mudas mängida, põlvi marraskile joosta ja end tühjaks kisada. Mu ema armastab mulle meenutada, et mu põlved ja käed olid terve lapsepõlve porised. Ma ei usu, et minust saanuks näitekirjanik, kui internet oleks mu teismeeas kättesaadav olnud. Suudan praegugi selle tõttu vähem keskenduda.
Aga kultuurikoodid muutuvad. Mu ema räägib, kuidas vaatas koos oma isaga filmi – ühe jaoks oli see liiga aeglane ja igav, teise jaoks liiga vilkuvalt kiire. Vaatasin ise hiljuti üht koomiksifilmi, mis hüppas nelja erineva tegevusliini vahet ja tundsin, et ei suuda kaasas püsida, eemaldusin emotsionaalselt täielikult. Aga kui oled harjunud nelja erineva tegevusliini vahel vilkuma, võib tunduda veider, kui neid on vähem.