Kõik see on nii täiuslik, et teeb lausa haiget

Valeri Vinogradov, «Tenet», 2014–2015, õli lõuendil. Foto: Stanislav Stepashko

Mõlemad, nii Vladimir Jankilevski (1938–2018) kui Valeri Vinogradov usuvad hea kunsti igavikulisusse, ütleb Tamara Luuk, kahe vene taustaga maailmakunstniku duonäituse kuraator.

Kunstihoone Lasnamäe paviljon on väljast roosa, kuid seest sedapuhku tumedam. Kõigepealt ehk hakkavadki näitusel kõrva helid. Kordamööda mängivad seal Bachi tšellosonaadid ja Einstürzende Neubauteni «The Garden».

Kaks Moskva juurtega kunstnikku. Vladimir Jankilevski, 80ndate lõpus Venemaalt emigreerunud avangardist, ja Valeri Vinogradov, Moskvas sündinud ja kasvanud legendaarne abstraktsionist, kes 70ndate lõpus tuli ERKIsse õppima ja siia elama jäigi.

Uurin kuraatorilt, miks see näitus ja just siin. «Aga võiks näidata ka siinsetele vene inimestele, kellest enamik ilmselt arvab, et 19. sajandi kunstist paremat pole võimalik teha, et on ka muud.»

Kunstikriitikal puudus keel

Kiire vahelepõikena, käisin näitusel ka mõni aeg pärast kuraatoriga kohtumist. Pühapäevane päev. Ilm vilets. Lasnamäe. Näitusel oli keegi vene proua, kes väga tahtis, et talle räägitaks asjast lähemalt. Siis kuulas huviga, kui rääkija rääkis, ja noogutas mõistvalt.