Esimese vaatuse lõpp toob murrangu, mis filmitegemise pseudoreaalsust võimendab. Naerev ja nuttev teatrimask, distantseeruv absurd ja vahetu hingevalu hakkavad üheks sulanduma. Lavaloo üldistusjõud kasvab, märkamatult ja pöördumatult. Režissöör Clemi ilmeka žesti ja intonatsiooniga repliik «Film on maagiline – elu on maadligi!» kriipsutaks nagu läbi Jake’i ja Charlie lootusrikka idee teha film päris elust. Huvitav, aga ka natuke heidutav on kuulata publiku naeruvarjundeid, kui Clem laval kuulutab: «Inimesed tahavad õnnelikku lõppu. Elu on niigi raske. Inimesed ei lähe kinno masendust otsima. Selleks on teater.»
/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2025/02/13/16652407t1hba20.jpg)