NÄDALA PERSOON ⟩ Eraisiku pankroti üle elanud Jan Uuspõld: ma ei soovita seda kellelegi

Jan Uuspõld ütleb, et kaheksa aastat kestnud majasaaga endast väljalülitamine võtab vaeva. «Ja kui veel mõtled, et see on veel nii mõttetu ja tühine asi, siis on eriti kurb. Aga mis seals ikka. Sisuliselt olen ma selle võitluse kaotanud.» Foto: Martin Pedaja

Hiljuti eraisikuna pankrotistunud näitleja ütleb, et tähtis on mitte jääda vihase ja kõike vihkavana kuhugi limbosse hõljuma – siis pole enam mingit nägu ega tegu ka inimesena.​

Jan Uuspõld on haige. «Olen palavikus,» teatab SMS, mis saabub üsna varasel hommikutunnil ja vaid veerand ööpäeva enne seda, kui pildistamissessioon ja intervjuu algama peaks. Mhm, ka telefon ei vasta. «Magasin,» selgitab Uuspõld hilisel pärastlõunal, hääl tõesti kähe mis kähe. «Otsustasin, et pean end ravima – eilsel etendusel läks hääl täiesti kotti omadega.»

Asi pole ainult hääles, köha tekitab soovi saata Uuspõllule kohemaid tsisternitäis pertussiini. Solidaarsusest tõmbub ka ajakirjaniku kurk teisel pool kujutletavaid telefoniliine ruttu kibedaks ning silmad hakkavad valutama nagu hõõguvad söed. Kuid Uuspõld kavatseb juba järgmisel õhtul taas laval olla. Jumal ise teab, millistes Lõuna-Eesti kultuurimajades ning külakeskustes neil Ott Sepa ja Indrek Taalmaaga lavastuse «Kalevipojad – made in Finland» etendused järjest plaanis on, kuid minemata jätmine ei tule Uuspõllu meelest kõne alla. «Ma olen selle koolkonna näitleja, kellele on rakutasandil sisse jäänud, et näitlejat vabastab etendusest ainult surm. Olen läinud igatpidi lavale – kõik näitlejad on mänginud väga hullus olukorras. Sellest küljest oligi veider, kui koroonaajal ei tohtinud mingisuguse väikse nohu pärast etendust mängida.»