ARVUSTUS ⟩ Elada eesmärgiga mitte saada maestroks

Masinaesteetika ja masinafilosoofia, nendega on Kiwa suhestunud. Foto: Erica Synths

Leo Luksi mitteametlikuma joonega või metsikumat filosoofilist mõtet välja andvas raamatusarjas «Vabamõtleja» ilmus eelmise aasta lõpus Kiwa kogumik «Kogetud manifestid». Tekstid aastatest 1991–2024. Nüüdseks on see jõudnud pälvida kulka esseistikapreemia nominatsiooni, mille üle on muidugi hea meel, sest olen teda ikka pidanud üheks meie paremaks kirjutajaks.

Kiwa on peetud intellektuaaliks. Tema teosed ei ole ka kunagi lihtsalt see, mida on näha, vaid hargnevad teoreetilise võrgustikuna nähtamatusse. Kuigi see omadus, soov kanduda nähtamatusse, vist veel ei pruugi teha inimesest intellektuaali. Kuigi samas, ma ei tea, võib-olla see just teebki.

Ka ei tea ma, kas see intellektuaaliks nimetamine talle endale meeldib. Intellektuaal kui selline võib seostuda ka konkreetsemat laadi ettekujutuste ja projektsioonidega (kampsun, kurguni kinninööbitud triiksärk, portfell, prillid), selliseid tundub Kiwa üldiselt vältivat, kuigi portfelliga olen teda näinud. «​KIWA on minu permanentne revolutsioon, identiteedipoliitiline kultuuritõkestus, mustlasanarhia, sotsiaal-sümboolse võrgustiku õõnestamine, võõrandunud institutsioonide ja inimsuhete kriitika.» («Autoportree tundmatuna», 2015, lk 6)