ARVUSTUS ⟩ Nad kolisid uude koju elama, aga keegi juba oli seal

Steven Soderberghi õudusdraamas «Kohalolu» mõistab peretütar Chloe ainsana, et majas on veel midagi. Foto: Filmikaader

Sõltumatu kino meister Steven Soderbergh ütleb meile «Böö!» ning tõestab taas, et on üks innovaatilisemaid Ameerika filmitegijaid.

Aeg-ajalt olen mõelnud, et kui lääne kultuuriruumis suhtutaks vaimudesse ja viirastustesse kui positiivsetesse jõududesse, kes võiksid vahepeal lohutust pakkuda või pere reisiloleku ajal kodu valvata, siis ilmselt tuleks juba maakleriga päevakorrale küsimus: kas vaim on ikka ka? Aga tavaliselt on ikkagi nii, et kui noorpaar ostab kodu uusarenduses, siis võivad nad vahepeal end rahustada mõttega, et seal ju ometigi kummitada ei saa, ning halvemal juhul võib öösel ärgates korraks tekkida kriipiv tunne, et midagi on pimedas toas veel. Lihtsalt jälgimas.

Sarnast mõttelõnga harutab lahti Steven Soderbergh oma uues õudusfilmis «Kohalolu», mis värskendab üsnagi kulunud tondifilmide žanri innovaatilise ümberhäälestusega: terve lugu on üles võetud vaimu perspektiivist, kes jälgib majja elama tulnud perekonda, keskendudes eeskätt trauma läbi elanud peretütrele.