Olav Ehala meenutab, et mõnikümmend aastat tagasi, kui siinmail hakati kõvasti inglise keeles laule kirjutama, väitsid nooremad, et eesti keeles ei olegi võimalik head laulu teha. «See on täielik jama,» ütleb värske Valgetähe II klassi teenetemärgi kavaler.

Lauludel on keskne koht rahvusidentiteedis, mille üks keskseid kihistusi on emotsionaalne seotus rahvusele oluliste väärtustega. Tavaliselt ja tüüpiliselt kuuluvad nende väärtuste hulka keel ja kodumaa, aga ka üldinimlikud väärtused, nagu jumal, armastus, perekond, kodu, sünd, surm ja elutarkus – väljendatuna sellele kultuurile eriomasel viisil.

Emotsionaalne side väärtustega kujuneb elukogemuse kaudu, aga kaasa aitab ka kunst ja kirjandus, kuid eelkõige muusika, mis on kunstidest kõige emotsionaalsem. Eriti olulised on muidugi need laulud, mis on seotud rahvusele oluliste rituaalide ja tähtpäevadega, milleks eestlaste puhul on laulupidu.

Kuid olulised pole mitte ainult institutsionaalse tunnustuse saanud lood. Emotsionaalne side kujuneb ka mitteametlikel rituaalidel – pidudel, kus poplood tantsitakse oluliseks lausa seljaaju tasandil, kuni need muutuvad ajatuks. Või siis mõnel pikal mõtlikul autosõidul raadiot kuulates. Ja kõigi nende lugude puhul on identiteedile määravalt tähtis, millises keeles nad armsaks saavad.

Olav Ehala on helilooja, kelle looming on jõudnud eestlase hinge niihästi filmide, tele ja raadio kui ka laulupidude kaudu ja seda juba rohkem kui pool sajandit.

1970ndatel jõudis Eestis loomeikka uus võimas heliloojate põlvkond, Olav Ehala nende hulgas. Konservatooriumi lõpetasid Lepo Sumera, Raimo Kangro, Mati Kuulberg, Rene Eespere, Rein Rannap ja Peeter Vähi. Kõrgvormis olid juba Veljo Tormis oma regilaulutöötlustega ja Arvo Pärt tintinnabuliga.

Kommentaarid (2)
Copy