Takashi Murakami ja Virgil Abloh’ hüperkapitalistlik zen

Takashi Murakami ja Virgil Abloh, «Kyoto Enso» ja «Hollow Man» (2018). Foto: Eero Vabamägi

Takashi Murakamist oleme juba kirjutanud, Virgil Abloh’st mitte.

Abloh oli moemaailma ere täht, kes küll mõned aastad tagasi 41-aastaselt vähki suri. Jõudis ta selle aja jooksul olla nii Louis Vuittoni meesterõivaste peadisainer kui ka luua oma kaubamärgi Off-White. Kanye Westile jõudis ka plaadikaane kujundada. Albumile «Yeezus» (2013), mille armutult läbipaistvat disaini pean üheks 2010ndate parimaks. Nüüd, tõsi küll, sunnib West sama armutu disainiga rõivastes oma abikaasat avalikkuse ees figureerima. Murakamigi tegi ju Kanyele omal ajal plaadikaane («Graduation»​, 2007).

​Off-White on ühendanud tänavamoodi modernistliku ja ka postmodernistliku sensibiliteediga. Esimesest võttis loomulikkuse ja mugavuse, teisest selguse, täpsuse ja ehk ka snobismi ning kolmandast tsitaadilisuse. Igapäevasest, suvalisest asjast võib teha kõrgmoodi, leidis Abloh. Nagu võib igapäevase suvalise asja eest – tossude ja pusade eest – küsida ka kõrgmoe väärilist raha.

PoCo teosed neilt kannavad nimesid «Kyoto Enso» ja «Hollow Man» (2018). Mõlemad sarnasel kollasel Off-White’i kirju täis fotoseina meenutaval taustal, millest ühele on maalitud zen-budismis oluline ensō sümbol ja teisele natuke huligaansel ja lugupidamatul moel kirjutatud «Hollow».